Rechnitz
 | See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2023) |
 | Artiklis puuduvad viited. (Mai 2023) |
| Rechnitz | |||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
|
| |||||||||
| |||||||||
 | |||||||||
 Vapp
| |||||||||
Pindala: 43,8 km²  | |||||||||
|
Elanikke: 2997 (1.01.2023) | |||||||||
|
| |||||||||
| Koordinaadid: 47° 18′ N, 16° 26′ E | |||||||||
 Asend Oberwarti ringkonnas | |||||||||
  | |||||||||
Rechnitz on vald (Marktgemeinde) Austrias Burgenlandi liidumaal Oberwarti ringkonnas.
Vald asub Burgenlandi lõunaosas, Ungari piiri ääres, Bozsoki ja Szombathely lähedal. Burgenlandi kõrgeim mägi Geschriebenstein ja Alpide idapoolseimad eelmäed asuvad osaliselt valla territooriumil.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Kuni 1920./21. aastani oli küla Ungari osa, nagu ka kogu Burgenlandi liidumaa. Alates 1898. aastast tuli Budapesti valitsuse poliitika tõttu kasutada ungarikeelset nime Rohonc. 1919. aastal, pärast Esimese maailmasõja lõppu anti Burgenland Saint-Germaini ja Trianoni rahulepingutega Austriale. 1921. aastast on küla Austria Burgenlandi liidumaa osa.
Rechnitzi veresaun
[muuda | muuda lähteteksti]
Teise maailmasõja lõpus mõrvati Rechnitzi lähedal umbes 200 Ungari juuti. 2007. aastal avaldas Briti ajakirjanik David Litchfield ajalehes Frankfurter Allgemeine Zeitung essee, milles väideti, et mõrvad pani toime grupp kohalikke, kes olid kogunenud peole Batthyany krahvinna, sünninimega Margit Thyssen-Bornemisza lossi. Litchfield kirjutas, et peo ja tapmise korraldas tema väljavalitu, natsikomandör Hans Joachim Oldenburg, ning et mingil hetkel 24.–25. märtsi õhtul 1945 jagati peokülalistele relvi ning 200 juudi sunnitöölist, keda mõisas majutati, kütiti ja tapeti meelelahutuseks. Pärast seda naasid külalised lossi, et pidu jätkata.
Mitmed märkimisväärsed ajaloolased on vaidlustanud Litchfieldi versiooni veresaunast, nende hulgas antisemitismiuurija Wolfgang Benz ja Winfried Garscha Austria vastupanuliikumise dokumendiarhiivist. Garscha nendib, et natsid olid juba enne krahvinna pidu kavandanud mõrvata 200 juudi vangi, keda peeti liiga nõrkadeks ja haigeteks, et kiirestiedeneva Nõukogude armee ees edasi marssida, ning et mõrvad panid tegelikult toime natsisõdurid oma ülemuste ja mitte tsiviilisikute korraldusel: "See oli vaieldamatult massimõrv, kuid see ei tekkinud partei kapriisist. Inimesi, kes polnud võimelised marssima, mõrvati tol ajal igal pool."
Allikad on tõendite osas erinevad. Mõned räägivad, et 1960. aastate lõpus leiti osa ohvrite surnukehasid juhuslikult – 18 surnukeha kaevati välja ja viidi Grazi juudikalmistule. Seejärel kustus jälg veel 30 aastaks, lõpuks taaselustasid selle Erne/Heinrichi dokumentaalfilm Stecken, Stab und Stangl, Litchfieldi essee ja Elfriede Jelineki näidend Rechnitz (der Würgeengel). 2007. aasta oktoobri seisuga ei ole ülejäänud ohvrite surnukehi ikka veel leitud. Juhtumile järgnes viis päeva hiljem lähedalasuva Deutsch Schützeni veresaun.
Rohonci koodeks
[muuda | muuda lähteteksti]Pikemalt artiklis Rohonci koodeks
Tundmatus kirjas ja keeles kirjutatud ajaloolist koodeksit hoiti Rechnitzis kuni 1838. aastani, mil Ungari krahv Gusztáv Batthyány selle koos kogu oma raamatukoguga Ungari Teaduste Akadeemiale kinkis.
Sõpruslinn
[muuda | muuda lähteteksti]Inimesi
[muuda | muuda lähteteksti]- Károly József Batthyány
- Gustav Pick, helilooja