Erki Kasemets

Erki Kasemets (sündinud 30. juunil 1969 Tallinnas) on Eesti lavastuskunstnik.

Intervjuud

• Aegu tagasi oli arusaam, et kui oled midagi õppinud, siis justkui ei tohiks muud teha. Jaotus on üsna meelevaldne, kunstiõpetuse õppekavad ju suuresti kattuvad. Kaasaegne lähenemine on kunsti kaudu mingeid probleeme lahendada või leida märksõnu. Nii on ka endale kasulik, hakkad ära tundma, kas mingi vorm sobib või, vastupidi, hakkab piirama.

Küllap kastid jäävad, ilma päris ei saa – muidu on kõik kunstnikud sarnased. Ma olen palju mõelnud, et oleksin võibolla pidanud selgemalt endale piirid paika panema.

• Mul on nagu väikelapse mõtlemine, et kui näen midagi põnevat, siis jätan eelmise tegevuse pooleli. See on mäng. Brikolaaži vastand on ka insenerimõtlemine, kus on selge kalkulatsioon ja plaan. Brikolaaž on juhuslik ja kõrvalekalduv ning võib-olla ei viigi kuhugi. Ringiliikumine.
• Kunagi oli selline idealism, et ka teistel on võimalik aru saada nii, nagu mina tahan. Kui üldse mingi arusaamise huvi on tekkinud, siis on juba väga hästi. Teise mõistmine on väga suur pretensioon.

Ja arusaamad muutuvad ajas, tähendused teisenevad. Tulebki mõista nii, nagu praegu näha on, ja kõige parem on läheneda teostele ilma eelteadmisteta.

• Teadustöid jagatakse kvalitatiivseteks ja kvantitatiivseteks. Viimane neist opereerib arvude ja mõõtudega. Mul on käivitajaks tihti just kogus, kui midagi on palju, siis tekkivad mingid rütmid. Üksiku asja habrast ilu ma ei märka. Kordus ja süsteemialged on paljudest elementidest, selline klotsimäng tundub arusaadavam ja paneb otsima.
• Brikolaaž tähendab, et märkad asju ja võimalusi: kuskil on midagi võimalik teha või saadaval, näiteks polügoonteatri puhul koht. Brikolööri teadvuses on kogu aeg kasutada ulatuslik instrumentaarium, talle teadaolev andmebaas erinevatest materjalidest. Kohe ei pruugi juhtuda, kuid kõrva taga on teadmine, mida kuskilt saada.

Võimaluste arv, mida sellistest vahenditest saaks kombineerida, on pea lõputu. Nende hulgast realiseerimisse jõuab tegelikult väike osa. Võimaluste ehk prügi mõttes kaasas kandmine on kohati lausa koormav. Ideid langeb pidevalt ära, üksikud jõuavad tulemuseni.

• Maksimalism on paha omadus. Tahaksin kvantitatiivselt kõik ära kasutada. Teatrikunstnikul on alguses kutsehaigus, et liiga palju tahetakse korraga ühte kujundusse panna, kõiki ideid kohe ära kasutada. Kunagi olen seda ka mina põdenud, nüüd oskan valida.
• Ese võib anda lisatähenduse, aga seda ei pea märkama. Kõige parem on jääda vahepeale – ei tõsta esile ega peida. Mis puutub ilu märkamisse kõikjal, siis see nõuab pidevat tööd ja treenitust. Ja tuleb teha vahet, kus ilu võib olla ja kus ei tohi olla.
• Ajakiiks on selles mõttes kõige lihtsam liginemismeetod maailmale. Midagi tegema ei pea, lihtsalt jälgima, kuidas muutused toimuvad. Aja kaduvuses on midagi hirmutavat ja aukartust äratavat. Kummaliselt lihtne fenomen, millega on praktiliselt võimatu midagi tarka peale hakata. Mida aeg edasi, seda vähem tahan selle peale mõelda, sellega tegeleda. Ehkki kõigi mu tööde juures on ajaline komponent mingil kujul olemas; see on mu suurimaks motiveerijaks. Kõik meie ümber ja sees on ajaline, aeg loob ka hinnanguid ja väärtusi. Aeg annab hinnangu esemetele, ka kunstiteostele. Aeg muudab endised ihaldusobjektid prügiks. Viimane protsess on muutunud järjest kiiremaks, toodetud uute kaupade kasutusaeg võib jääda ka väga lühikeseks või puududa sootuks.
• Teater on omapärane nähtus. Tavamõistes mängitakse ühe lavastuse etendusi korduvalt, samas on see ülekirjutamine, sama asi on laiali laotunud, pole enam see üks ajahetk. Tegijate jaoks on lavastus etenduste seeria, suur ajaakende rida, pealtnäha sarnaste tunnustega elemendid. Teatriime loomulikult sünnib ühel hetkel ühes kohas, aga ka argikeskkond pakub teistmoodi kordumatuse teadvustamise hetki. Olen teinud sündmusi, mis toimuvad ainult ühe korra – nimetan seda polügoonteatriks. Teatraalses keskkonnas iga etendus muutub, aga siin ainult ühekordne sündmus ja ajaline element on rohkemgi tunda.
• Piirid on ära proovitud ja ma umbes tean, kust maalt on võimalik midagi teha, teoreetilised ääremaad pakuvad kõigest teoreetilisi rõõme. Lõputult pole mõtet teatri piire laiendada, need jäävad liiga asjaks iseeneses. Polügoonteatri üritustega on mingi loogiline rida tekkinud, need on tervikuna üks suur etendus, üksikud aktsioonid järjestatud ajapaelal.
• Täiskasvanute maailmas pole asjad isetud ja eesmärgivabad kogemisobjektid nagu lastel, vaid nendega kaasneb teadmine asjade väärtusest ja väärtusetusest, kaasas käib hinnanguline hierarhia. Kenad ja värvilised pakkematerjalid ja nende huvitavad tekstuurid, neist tekkiv vaba ja lapselik mäng asub nüüd väärtusskaala madalaimas astmes, seal, mida nimetatakse üldistavalt prügiks.

Prügi oli algselt mu jaoks lihtsalt üks materjal, tähendus on sellele aastakümnete jooksul tekkinud. Nüüd olen omamoodi sunnitud selle omaks võtma. On muidugi hea, et ma pole midagi röögatut ette võtnud, kõik on olnud väga ökonoomne. Minu kunstitegemise jalajälg on väga väike, ökoloogiline.

Minu prügikunsti põhiolemus seisnebki ehk selles, et muudan väheväärtusliku materjali millekski uueks, tõstan ta tavapärasest prügikategooriast väljapoole. Selliselt muudetud objekt muutub mitmetähenduslikuks, ühest küljest säilib äratuntavalt tema algupärane olemus, see, milleks ta kunagi ette oli nähtud ja toodetud, teisalt loob tehtud kunstiteos loodetavalt ka ise uue kujundi.

• Ega oma ajakunsti sees elades ümbritseva muutumist ei taju. Kui tekiks mingi järsk ajahüpe, siis oleks meile pilt selge, mis on ühiskonnas juhtunud.
  • Erki Kasemets, intervjuu: Peep Ehasalu, "Kunstnik Erki Kasemets: üksiku asja habrast ilu ma ei märka", ERR, 30.09.2021