Transehe-Roseneck

Transehe suguvõsa aadlivapp

Transehe-Roseneck (varem Transehe) on ilmselt Madalmaadest pärit aadlisuguvõsa. Suguvõsa oli XIX sajandi 2. poolel üks suuremaid maavaldajaid Liivimaal.

Perekonnanimest

Kuni XIX sajandini tunti suguvõsa liikmed nimega Transehe; vaid 1641. aastal Rootsis aadeldatud Joachim Transehe (1589−1673) järeltulijate perekonnanimeks oli Transehe von Roseneck. 1802. aasta paiku esitas õpetlane Johann Christoph Brotze Liivimaa rüütelkonnale suguvõsa genealoogia, milles väitis, et selle õige nimi on tegelikult Transehe von Roseneck. Selle alusel hakkasid mõned suguvõsa Dzelzava harust kasutama topeltnime Transehe-Roseneck; peagi järgis seda eeskuju ka suguvõsa vanem liin. 1888. aasta 15. oktoobril (vkj) toimunud perekonnapäeval võeti vastu otsus, et edaspidi kasutab suguvõsa oma perekonnanimena nimekuju Transehe-Roseneck.

Suguvõsa liikmeid

• Gerhard (Gert) Transehe (u 1555−pärast 1599), Gramzda ja Skrunda pastor, konsistooriumi assessor
• Heinrich Transehe (suri pärast 1661), Kuldīga ja Salatsi pastor
• Joachim Transehe von Roseneck (1589−1673), salaõuenõunik, Wismari tribunali viitsepresident, mõisaomanik
• Wilhelm Dietrich Transehe (suri 1657), Smiltene kaplan
• Karl August von Transehe (1717−1778), kindralporutšik, Kolbergi komandant
• Alexander von Transehe (1749−1828), kreisi aadlimarssal, mõisaomanik
• Karl Otto von Transehe-Roseneck (1761−1837), Liivimaa maanõunik, mõisaomanik, pärisorjuse kaotamise pooldaja
• Nicolaus Johann von Transehe (1779−1858), kapten, Liivimaa maanõunik, Liivimaa konsistooriumi president, mõisaomanik
• Otto Alexander von Transehe (1785−1838), kreisisaadik, Liivimaa õuekohtu viitsepresident, mõisaomanik
• Karl Friedrich Erich von Transehe-Roseneck (1802—1868), Liivimaa maanõunik, mõisaomanik
• Karl Wilhelm Otto Georg von Transehe-Roseneck (1845−1908), kindralleitnant, pataljoni-, polgu-, brigaadi- ja diviisikomandör, Gattšina komandant, mõisaomanik
• Nikolaus Eduard von Transehe-Roseneck (1847−1918), Liivimaa maanõunik, Talurendipanga president, mõisaomanik
• Eduard Friedrich Alwil Rembert Rudolph von Transehe-Roseneck (1858−1928), salanõunik, senaator, mõisaomanik
• Alexander Georg Astaf von Transehe-Roseneck (1865−1946), ajaloolane, genealoog, publitsist, mõisaomanik
• Oskar Walfried August von Transehe-Roseneck (1882−1922), kunstiajaloolane
• Nikolai Heinrich von Transehe-Roseneck (1886−1969), filosoofiadoktor, eradotsent, zooloog, mõisaomanik
• Georg Friedrich Balthasar Gert von Transehe-Roseneck (1903−1976), kaupmees, Liivimaa rüütelkonna eesistuja
• Léon Ernst von Transehe-Roseneck (1906−1945), õigusteaduse doktor

Transehe-Rosenecki suguvõsa mõisavaldused

Alsviķi mõisa peahoone. Suguvõsa valduses 1885−1920

Ērgļi linnuse varemed ja mõis XIX sajandil. Transehe-Rosenecki valdus 1782−1920

• Eestimaa:
  • Lauka (Lauck) (XVII sajandil)
• Kuramaa:
  • Bruņa (Brunnen) (XIX sajandil), Nogale (Nogallen) (1898−1910), Zante (Groß-Santen) (XIX sajandil), Vecsērene (Alt-Sehren) (XIX sajandil, rendivaldus)
• Liivimaa eesti distrikt:
  • Helme (Schloß Helmet) (1866−1892), Krabi (Schönangern) (1821−1843), Vana-Roosa (Rosenhof) (1821−1843)
• Liivimaa läti distrikt:
  • Alsviķi (Alswig) (1885−1920), Anna (Annenhof) (1781−1894), Auguliena (Roseneck) (1806−1808 ja 1812−1920 pärus-, 1808−1812 pandivaldus), Biksēja (Wilkenpahlen) (1850−1920), Cempi (Zempen) (1861−1920), Dzelzava (Selsau) (1765−1920), Dutka (Dutkenshof) (1807−1860), Ērgļi (Schloß Erlaa) (1782−1920), Jaunelkšni (Elkendorf) (1758−1765 ja 1837−1920), Jaungulbene (Neu-Schwanenburg) (1806−1808 ja u 1811−1920 pärus-, 1808−u 1811 pandivaldus), Jaunkalnamuiža (Neu-Kalnemoise) (1838−enne 1853, pandivaldus), Jaunvāle (Neu-Sackenhof) (1775−1920, jäänukmõis 1920−1939), Jumurda (Jummerdehn) (1852−u 1906), Kalniena (Alt-Kalnemoise) (1838−enne 1853, pandivaldus), Karva (Korwenhof) (1885−1920), Kastrāne (Kastran) (1892−u 1913), Katriņa (Catharinenhof) (1782−1792 ja 1833−1907), Ķeiži (Keysen) (1799−1817, pandivaldaja), Ķipēni (Eck) (1789−1801), Krape (Kroppenhof) (1641−1679), Kroņamuiža (Kronenhof) (1765−1920), Lēdmane (Ledemannshof) (1758−1765 ja 1837−1920), Līze (Lissenhof) (1840−1842 pandi-, 1842−1868 pärusvaldus), Mārciena (Martzen) (1810−1885), Mārčiņa (Marzingshof) (1834−1836 pandi-, 1836−pärast 1909 pärusvaldus), Nēķene (Nötkenshof) (1885−1920), Oļi (Ohlenhof) (1834−1843 pandi-, 1843−1920 pärusvaldus), Rēzaka (Rehsack) (1885−1920), Romeškalns (Romeskaln) (1847−1896), Roze (Lubar) (XVIII sajandi algul, pandivaldus), Taurupe (Taurup) (1843−u 1909), Tūja (Kragenhof) (1885−1920), Vatrāne (Wattram) (1834−1836 pandi-, 1836−1916 pärusvaldus), Vecbrenguļi (Alt-Wrangelshof) (enne 1816−pärast 1909, rendivaldus)
• Sileesia:
  • Belmsdorf (XIX sajandil)
• Uppsala lään:
  • Bålsta (alates 1641), Eke (alates 1641), Råby (alates 1646), Torkarby (alates 1647)
• Vitebski kubermang:
  • Balvi (Bolwe) (1876−1896), Domopole (Domopol) (1880. aastad), Obuhhova (XIX sajandil)

Kirjandus

• Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 461.
• Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. VIII kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1934. Lk 353 [3].
• Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd II. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929. Lk 692-716 [4].
• Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935. Lk 605-607 [5].
• Genealogisches Handbuch des Adels. Adelige Häuser B. Bd III. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1958. Lk 456-482.
• Genealogisches Handbuch des Adels. Adelige Häuser B. Bd X. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1972. Lk 432-445.
• Genealogisches Handbuch des Adels. Adelige Häuser B. Bd XXIV. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 2002. Lk 483-498.
• Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd XIV. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 2003. Lk 499-500.
• Schlegel, Ernst Bernhard. Klingspor, Carl Arvid. Den med sköldebref förlänade men ej å riddarhuser introducerade Svenska adelns ättar-taflor. Stockholm: P. A. Norstedt & Söner, 1875. Lk 307-308 [6].