William T. Anderson

William T. Anderson, hüüdnimega Verine Bill (1839 – 26. oktoober 1864) oli kurikuulsaim võsahulguste (Bushwhackers) pealik, Lõuna siss.

Ta lapsepõlv möödus Missouri osariigis, kust pere kolis Kansase osariiki. 1862. aastal tapeti Andersoni isa Kansases põhjameelse naabri poolt ning Anderson omakorda tappis tapja, misjärel ta siirdus Missouri osariiki sissiks. Ta võttis omaks oma šoti esivanemate moto: „Ükski minuvastane provokatsioon ei jää karistamata.” Kui põhjaosariiklased kuulutasid kõik sissid kriminaalkurjategijaiks, kes vangi langedes kohapeal hukatakse (kindral Hallecki määrus nr 2, 13. märts 1862), lisas see noile vaid võitlusindu ning mõlema poole põhimõtteks sai, et vastaste elusid ei säästeta.

13. augustil 1863 kukkus või kukutati Kansas Citys kokku vanglaks kohandatud alkoholipood. Põhjaosariiklased hoidsid seal seitsetteist lõuna sissidega seotud naist ja tüdrukut, kahtlustades neid spioneerimises ning lootes sellega kahandada sisside võitlusvaimu. Hukkus viis naist, paljud said raskelt viga. Vastuseks sellele korraldas Lõuna sisside ühendvägi 21. augustil 1863 keset preeriat Kansases Lawrence'i linnas veretöö, kus tapeti üle 150 meessoost inimese, enamasti tsiviilisikud. Linn põletati maha. Vastuseks veretööle tühjendasid põhjaosariiklased omakorda kindral Ewingi määruse nr 11, 21. august, 1863 põhjal neli Missouri osariigi maakonda elanikest, vaatamata nende meelsusele. Tühjaksjäänud majapidamised riisuti ja pandi põlema. Ärarändavaid tsiviilisikuid tapsid põhjaosariiklased suvaliselt.

William T. Anderson osales samuti Lawrence'i veretöös, sest Kansas Citys naistevangla kokku kukkudes oli ta kolmest vangistatud õest üks hukkunud ja üks jäi eluajaks vigaseks. Alates sellest saigi Andersonist nn pöörane sõdalane: vastaste armutu nottija ja skalbivõtja.

1864. aasta kevadel William T. Anderson abiellus ja ta naine sai lapse. Ta juhatas 27. septembril 1864 Centralia veretööd (Lõuna sissid peatasid rongi ja tapsid seal olnud 22 kojusõitvat Põhjaosariikide sõdurit), kus olevat oma käega tapnud vastaspoole relvitud sõdurid. Samal päeval asus vastase ratsavägi ta rühma jälitama, ent Andersoni mehed peibutasid nad lõksu ja tapsid 120 vastast.

Andersonile on omistatud sõnad: "Olen jänkide tapmisest väsinud."

William T. Anderson langes oktoobris 1864, sattudes seekord ise miilitsa, kolonel Coxi meeste varitsusele. Väike Arch (Archie J. Clement) pääses ja sai ta järglaseks. Andersoni laiba juurest leiti siidinöör 53 sõlmega, mis arvati tähistavat igat tapetud vastast, ja hulk skalpe. Ta laipa mõnitati, pea torgati teiba otsa, keha lohistati tänavatel ning pandi ajalehte sellest fotod.

20. sajandi alguses korraldasid Coleman Younger ja teised ekssissid Andersoni haual matusetseremoonia. 1967 asetati ta hauale hauakivi.

Andersoni mehed tormasid sageli lahingusse, ratsmed suus ja püstolid mõlemas käes, kuna vastastel olid ühelasulised vintpüssid. See tõi neile ka edu. Nad ründasid ka metsikult huilates.

Nagu ikka, levis ka Andersoni kohta jutte, et langes hoopis temaga sarnane mees ja ta ise elas kõrge vanaduseni.

Allikas: www.rulen.com/partisan/order2.htm