Rahvusrevolutsionäärid
Rahvusrevolutsionääride üldmõiste alla on koondatud rühm 1920. aastatel Saksa poliitilisse publitsistikasse ja kirjandusse astunud literaate. Tuntuimad neist on Ernst Jünger, Friedrich Georg Jünger, Franz Schauwecker, Friedrich Hielscher, Ernst von Salomon. Rahvusrevolutsionäärid moodustasid ühe osa laiemast, konservatiivse revolutsiooni nime kandvast poliitilis-filosoofilisest voolust.
Mõiste sai kindlama sisu alles 1950, mil ilmus konservatiivse revolutsiooni ühe peamise asjatundja Armin Mohleri raamat "Konservatiivne revolutsioon Saksamaal 1918-1932" (Die Konservative Revolution in Deutschland 1918–1932).
Mohleri definitsiooni järgi kujutavad rahvusrevolutsionäärid endast konservatiivse revolutsiooni nooremat ja radikaalsemat etappi, mis oma tipu saavutas 1920. aastate keskel. Selle tähiseid on 1926 Friedrich Georg Jüngeri sulest ilmunud essee "Rahvusluse esileastumine" (Aufmarsch des Nationalismus).
Konservatiivse revolutsiooni teise etapi ja mõnevõrra mõõdukama suuna moodustavad nn. noorkonservatiivid. Tinglikuks veelahkmeks kahe suuna ja perioodi vahel võibki lugeda 1927. aastat, mil anti välja noorkonservatiiv Edgar Julius Jungi raamat "Alaväärtuslike võim" (Die Herrschaft der Minderwärtigen).