Postkaart

Postkaart on nelinurkne paksema paberi või papi tükk, mis on mõeldud postiga saatmiseks ilma ümbrikuta. Ehk postkaart on avatud kiri, valge korrespondentskaart.

Postkaardi ühel poolel on tavaliselt pilt. Teisele küljele kirjutatakse sõnum, saaja ja saatja aadressid ning kleebitakse postmark.

On ka selliseid postkaarte, millele on margi kujutis juba trükitud (tervikasi). Nende puhul sisaldub margi väärtus postkaardi hinnas.

Eestis algas postkaardi ajalugu 1. oktoobril 1872, mil Tsaari-Venemaa^[1] võttis ametlikult postkaardi riigisiseselt kasutusele. 1894. aastal tulid Eestis esimest korda käibele linnavaadetega postkaardid. Nagu kõik trükitooted, allusid ka postkaardid kuni 1906. aastani eeltsensuurile^[1]. Aastatel 1894–1905 võis teksti kirjutada ainult postkaardi esi- ehk pildiküljele, tagumine, margi pool oli üksnes aadressi jaoks^[1].

Mõne aastaga sai piltpostkaartide saatmine väga populaarseks ja kirjastajad hakkasid lisaks vaatekaartidele välja andma ka temaatilisi postkaarte: jõulud, uusaasta, lihavõttepühad jne. Esimesed Eesti kohalike kunstnike kujundatud postkaardid ilmusid 1920. aasta paiku. 1930. aastatel oli kodumaine trükitööstus suuteline valmistama postkaarte enam-vähem samal tasemel kui välismaised. Kunstnikud oli enamasti tundmata, kuna tol ajal ei peetud seda tööd eriti mainekaks, veel vähem tõotas see tuntust. Oli ka erandeid, näiteks õed Ada ja Lidia Jürisson (signatuur Ady-Lydi) ja Axel Roosmann^[1].

Postkaartide kogumine on filokartia.

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 "Moekad retropühadekaardid Sõnade „jõulud" ja „näärid" päritolust. Näitus kahes osas". Eesti Rahva Muuseum.

[:0-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 "Moekad retropühadekaardid Sõnade „jõulud" ja „näärid" päritolust. Näitus kahes osas". Eesti Rahva Muuseum.

[1]