Polüuretaan
Polüuretaan (lühend PUR või PU) on uretaanirühma –NH–CO–O– sisaldav polümeer. Polüuretaan moodustub polüisotsüonaatide ja polüoolide vahelises reaktsioonis. Polüoolide ja diisotsüonaadide reaktsioonina saadakse lineaarsed polüuretaanid. Hargnenud ja ruumilise struktuuriga polüuretaane on võimalik saada triisotsüonaadi–diisotsüonaadi ja triooli–diooli erisugustest segudest.
Polüuretaanist plastmaterjalidel ja -toodetel on hea heli-, soojus- ja elektriisolatsiooni võime, samuti külma-, niiskus- ja kulumiskindlus. Polüuretaanide termilisel lagunemisel tekib mürgiseid aineid.
Sõltuvalt tootmisel kasutatavate isotsüonaatide ja olioolide liigist ja kasutatavast tehnoloogiast on võimalik toota termoplastseid (kuumutamisel pehmenevaid ning jahtumisel taas kõvenevaid) ja termoreaktiivseid (kuumutamisel jäävalt kõvenevaid), elastseid ja hapraid, vahustatult pehmeid ja jäiku materjale, sealjuures avatud või suletud pooridega.
Polüuretaan leiab laialdast kasutamist mitmel kujul:
- jäigad vahturetaanmaterjalid on kasutusel soojusisolatsioonimaterjalina ehitistes (soojustusplaatidena ja montaaživahu kujul tühimike täitmiseks), samuti torustikes ja külmikutes;
- elastsest polüuretaanist saadakse kulumiskindlat tehisnahka jalatsitööstusele;
- pehme vahtpolüuretaan (poroloon) on laialt kasutusel mööblis, autoistmetes, madratsites ja patjades;
- polüuretaanvaigust valmistatakse valumeetodil mitmesuguseid detaile (rattad, laagrid, puksid), täiendosi, töövahendeid ja -riistu;
- polüuretaanilisand liimides, lakkides jm pinnakatetes tagab head nakkumisomadused, ilmastikukindluse ja vastupidavuse keemiliste välismõjude suhtes;
- lineaarse peaahelaga polüuretaanist toodetakse kiudainet tekstiiltoodete valmistamiseks.
Polüuretaani leiutas Saksa keemiku Otto Bayeri uurimisgrupp 1937. aastal.