Mine sisu juurde

Schwengelm

Allikas: Vikipeedia
Schwengelmi suguvõsa aadlivapp

Schwengelm, varem ka Schwengell ja Schwengeln (vene keeles Швенгельм) oli teadmata päritolu aadlisuguvõsa, mis suri välja 1857. aastal.

Suguvõsa esimestest esindajatest on teada Georgius Schwengelm, kelle päritolu on teadmata. 1631. aasta 1. augustil tõsteti Georgius Rootsilt aadliseisusse, kuid ei introdutseeritud[1] Rootsi rüütelkonda.

Suguvõsa liikmeid

[muuda | muuda lähteteksti]

Schwengelmi suguvõsa mõisavaldused

[muuda | muuda lähteteksti]
Kloodi mõis. Schwengelmide valduses 1781−1839
  • Eestimaa:
    • Jädivere (Jeddifer) (1709−1710), Jäneda (Jendel) (u 1778−1792), Karinõmme (Karrinöm) (1730ndad−1757), Kloodi (Peuth) (1781−1839), Kunda (Kunda) (1747−1814), Luusika (Lusik) (1743−1821), Palu (Pallo) (1740ndad−1750ndad), Päri (Kattentack) (oli 1702, pandivaldus), Raeküla (Raeküll) (1800−1812, pandivaldus), Roela (Ruil) (1760ndad), Rosentali (Rosenthal) (1760ndad), Tudu (1750ndad−1760ndad) (Tuddo), Turpla (Turpel) (oli 1702, pandivaldus), Ulvi (Oerthen) (1750ndad), Valkla (Walküll) (1759−enne 1765 pandi-, enne 1765−1785 pärusvaldus), Veltsa (Weltz) (1730ndad−1757), Venevere (Wennefer) (1730ndad−1821)
  • Liivimaa eesti distrikt:

Schwengelmi suguvõsa nimest on tulenenud Vana-Vigala mõisa kõrvalmõisa Vängla (Schwengeln) nimi.[2]

  1. Schlegel, Ernst Bernhard. Klingspor, Carl Arvid. Den med sköldebref förlänade men ej å riddarhuser introducerade Svenska adelns ättar-taflor. Stockholm: P. A. Norstedt & Söner, 1875 s. 264
  2. KNR. Vängla [1].
  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 433.
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd II. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 255-257.
  • Schlegel, Ernst Bernhard. Klingspor, Carl Arvid. Den med sköldebref förlänade men ej å riddarhuser introducerade Svenska adelns ättar-taflor. Stockholm: P. A. Norstedt & Söner, 1875. Lk 264-265 [2].