Soolehatud
Soolehattudeks (ladina ains villus intestinalis; mitm villi intestinales) nimetatakse osade selgroogsete loomade peensoole ringkurdudes (plica circularis) paiknevaid limaskestajätkeid.[1]
Soolehattude areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.
Soolehatud sisaldavad rohkelt vere- ja lümfisooni ning närvikiude ja on kaetud arvukate mikrohattudega.
Funktsioon
[muuda | muuda lähteteksti]Soolehattude ülesandeks on peensoole imendumispinna suurendamine.
Skeem
[muuda | muuda lähteteksti]Soolehatus paiknevad perifeerselt arteriool ning tsentraalselt lümfikapillaar ja veenul.[2]
Soolehatu tipul voolab veri anastomoosi kaudu arterioolist veenulisse.
Imetajatel
[muuda | muuda lähteteksti]Inimestel
[muuda | muuda lähteteksti]Inimeste peensoole hatud on erineva kõrgusega, kuid harilikult on need 0,3–1,5 mm kõrgused limaskesta väljasopistised.[3] Normaalselt elunevas peensooles on soolehattusid ühel ruutmillimeetril 20–40 ja terves peensooles seega u 5 miljonit.[4][2]
Soolehattude kuju on varieeruv ja oleneb paljudest teguritest, enamik soolehatte on silinderjad.
Soolehattude vahel paiknevad soolenäärmete suudmed, mille ülesandeks on ka soolenõre eritamine.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Meditsiinisõnastik" 250:2004.
- ↑ 2,0 2,1 Arne Lepp."Inimese anatoomia, I osa. Liikumisaparaat, siseelundid", Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 360, 2013, ISBN 978-9949-32-239-8.
- ↑ Meeli Roosalu."Inimese anatoomia", Kirjastus Koolibri, lk 113, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
- ↑ Walter Nienstedt, Osmo Hänninen, Antti Arstila, Stig-Eyrik Björkqvist. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Werner Söderström Osakeyhtiö, Kirjastus Medicina, 6 trükk, lk 328, 2011, toimetaja Georg Loogna, tõlkija Heli Kõiv, keeletoimetaja Tiiu Sulsenberg, ISBN 9985-829-36-0.
Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Intestinal villus seisuga 27.02.2014.