Levico Terme
 | See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2017) |
 | Artiklis puuduvad viited. (Detsember 2017) |
Levico Terme (kohalikus murdes: Levego, saksa: Löweneck, tsimbri: Leve) on vald (comune) Trento provintsis Põhja-Itaalias, paiknedes umbes 15 km Trentost kagus. 2012. aasta 30. juuni seisuga elas seal 7668 inimest ja valla pindala on 62,9 km².
Geograafia
[muuda | muuda lähteteksti]Levico Terme paikneb Valsugana orupõhja kõrgemas osas, 520 m üle merepinna, 22 km Trentost ja umbes 110 km Padovast, Rio Maggiore kallastel, mis suubub Levico järve, millest omakorda saab alguse Brenta jõgi.
Linna üle domineerivad Lagorai aheliku mäed põhjas, sealhulgas Monte Fronte (1582 m) ja Monte Panarotta (2002 m), ning platoodevöönd (Vezzena, Lavarone, Luserna, Folgaria) lõunas, kus paiknevad Cima Vezzena, kohalikult ka Pizzo di Levico (1908 m), mille tipus on iselaadne Austria-Ungari kindlus, ja Cima Pegolara. Läänes võib üle Levico ja Caldonazzo järvede näha Vigolana ahelikku ning idas avaneb org märgatavalt ja vaade ulatub Borgo Valsugana taha.
Tiheasustusega ala on valdavalt orupõhjas, kus peamine asustatud keskus asub Brenta jõe vasakul kaldal üheskoos frazioni Selva ja Campiello, samas kui jõe paremal kaldal asuvad frazioni Barco, Santa Giuliana ja Quaere. Teised asulad ei asu orupõhjas, ent nende rahvaarv on madal ja sageli seotud hooajalise tegevusega nagu turism (Vetriolo Terme, 1500 m) või mäetegevusega nagu metsaraie, karjatamine ja puhkus (Passo Vezzena, 1402 m).
Levico Terme vald on traditsiooniliselt jagatud kuueks rioni (veerandikud): Chiesa (loodes), Furo (kirdes), Grande (edelas) ja Cortina (kagus) peamises asustatud keskuses, Oltrebrenta koosneb kõigist frazioni Brenta paremkaldal (Barco, Santa Giuliana, Quaere) ja Selva koosneb samanimelisest külast ja Campiellost.
Linnast läänes, Levico järve kohal, asub Forte Col De Le Bene, Austria-Ungari kindlus, tuntud ka kui Forte San Biagio, künka nime järgi, millel ta asub.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Iidne ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Inimasustuse jäljed Levico piirkonnas lähevad tagasi rauaaega, kuigi esimene organiseeritud asustus tekkis Rooma ajal. Nime "Levico" etümoloogia üle veel vaieldakse. Suurte teooriate järgi tuleb Levico keldi mõistetest nagu leoug, leak või lewa, mis tähendavad "piiriposti", või paganlikust Letta, millest tuleb Levi vicus, lühendatuna Levicus, või ladina mõistest (praedium) Livicune ("Liviuse farm", lihtsustatult Lievigo ja Levigo) või Laevus vicus, "küla vasakul [jõest]". Ladina tõlgendustega on kõige enam kokku lepitud, arvestades ladina mõistete arvukust valla topograafias (nagu Furo, sõnast forum). Järgnenud langobardide kohalolekut on samuti mitmes dokumendis viidatud ja leidub mitmes kohanimes, nagu Guizza (sõnast wizza, ühiskarjamaa).
Trento piiskopkond
[muuda | muuda lähteteksti]1027. aastal läks Levico territoorium Trento piiskopkonnale, mis loodi Konrad II annetusena piiskop Ulrich II-le. Kuid Levico jäi vaimulikust võimust olenemata Feltre piiskopkonna alluvusse, ja jäi nii 1785. aastani. Nime Levico (kui Levigo) on esmamainitud 29. oktoobril 1184 paavsti bullas, milles paavst Lucius III kinnitas uuesti Feltre piiskopkonna õigused Valsuganas.
Levico järgis piiskopkonna ajalugu ja kuulutas 1431. ja 1479. aastal kui communitas Levigi välja oma statuudi. Saksa talurahvasõja ajal marssisid talupojad augustis 1525 Valsuganast Trento suunas tollase piiskopikapteni vastu; kuid mäss suruti kiirelt maha. 1575. ja 1636. aastal laastas Levicot katkuepideemia; viimane kahandas rahvastikku poole võrra.
18. sajandil levitasid teaduslikud ajakirjad uudiseid kohalike arseeni- ja rauarikaste vete tervistavast mõjust, mida oli mainitud Michelangelo Mariani 1673. aasta teoses "Trento kirikukogu ajalugu". Esimene kuurordihoone, mis neid lätteid kasutas, avati 1860. aastal.
Austria ajast tänapäevani
[muuda | muuda lähteteksti]
1779. aastal läks Levico jurisdiktsioon Austria ja Trento piiskopkonna vahelise lepinguga Habsburgidele.
Napoleon I, oma teel Bassano lahingusse septembris 1796, läks pärast Trentosse jõudmist läbi Valsugana, kohates Levicos kerget Austria vastupanu, mille kohta ütles Napoleon seejärel loco ameno et hospitale (omapärane ja külalislahke linn). Hiljem annekteeriti Levico koos ülejäänud Trentinoga Austriasse, pärast piiskopkonna kui poliitilise üksuse kaotamist 1803. aastal. Kolmandas Itaalia iseseisvussõjas toimus Austria ja Itaalia vägede vahel lahing, viimase liikumisel Trento suunas, mis võideldi linnas 23. ja 24. juuli vahelisel ööl 1866. aastal. 1894. aastal ülendati Levico Franz Joseph I keiserlik-kuningliku dekreediga linnaks (Stadtgemeinde) ja 1896. aastal jõudis selleni Valsugana raudtee.
Esimese maailmasõja puhkemisel oli Levico ikka veel Austria-Ungari osa ja sellisena pidas see sõdurite kontingenti (1. ''Kaiserjäger'' rügemendil oli linna paigutatud pataljon). Kuid tsiviilelanikkond küüditati enamuses interneerimislaagritesse (Internierungslager) keisririigi sisemaal, kui Itaalia 24. mail 1915 Antantiga ühines. Linn asus tõepoolest otse lõunas asuva platoo rindejoone taga ja enamus rahvastikust jõudis Morava laagritesse, niinimetatud puitlinnadesse. Need, kes loeti turvariskiks, enamasti Itaalia-meelsuse kahtluse pärast, paigutati aga Katzenausse, karmidesse tingimustesse.
Rahuleping andis Levico koos ülejäänud Trentino ja Lõuna-Tirooliga Itaaliale. Linn oli mahajäetusest ja tööliste pikaaegsest puudumisest laastatud ning ülesehitamine oli aeglane. Selleks, et kiirendada ümberehitamist, songiti massiivsed Austro-Ungari kindlused, mis olid sõja ajal töötanud, üles, et eraldada raud ja ehitusmaterjal, muutes enamuse neist veidi rohkem kui varemeteks.
Teine maailmasõda puudutas Levicot koos ülejäänud provintsiga piiratud ulatuses kuni Badoglio proklamatsioonini 8. septembril 1943, kui sinna tungis Wehrmacht ja liitis selle Alpenvorlandiga Saksa otsealluvusse. Linn valiti Deutsches Marinekommando Italieni asupaigaks oktoobrist/novembrist 1943 veebruarini 1944, ning juulist 1944 27. aprillini 1945 (kui Marineoberkommando Süd), vaatamata sellele, et asus sisemaal rohkem kui 100 km Aadria merest. Levicot pommitati palju kordi sõja teises pooles; suurim pommitamine 15. märtsil 1945 purustas kuurordihoone ja Regina hotelli, sel ajal ühe kõige luksuslikuma hotelli piirkonnas.
Pärast sõda toimus Levicos ulatuslik urbanistlik laienemine ja kuurordikompleksi ülesehitus (avati aastal 1965), arendades veelgi olemasolevat turismil põhinevat majandust.
Sõpruslinnad
[muuda | muuda lähteteksti]- Hausham Saksamaal, aastast 1959