Otto Ernst Remer
| Otto Ernst Remer | |
|---|---|
 Otto Ernst Remer 1945. aasta algul | |
| Sünniaeg |
18. august 1912 Neubrandenburg, Saksamaa |
| Surmaaeg |
4. oktoober 1997 Marbella, Hispaania |
| Teenistus |
 Wehrmacht |
| Auaste | Kindralmajor |
| Sõjad/lahingud | Teine maailmasõda |
| Autasud | Raudristi Rüütlirist tammelehtedega |
Otto Ernst Remer (18. august 1912 Neubrandenburg – 4. oktoober 1997) oli Saksamaa sõjaväelane, kes mängis otsustavat osa Claus von Stauffenbergi riigipöördekatse peatamises 20. juulil 1944.
Ta astus 1932 20-aastaselt vabatahtlikuna sõjaväeteenistusse. Teise maailmasõja alguseks oli ta motoriseeritud jalaväepataljonis ülemleitnant. Ta osales sõdades Balkanil ja operatsioonis Barbarossa, sissetungis NSV Liitu.
Alates aprillist 1942 oli ta eliitüksuse, Suur-Saksamaa Jalaväerügemendi 4. pataljoni ülem. See oli raskerelvade pataljon, mis toetas 3 laskurpataljoni. Alates veebruarist 1943, mil seda rügementi laiendati diviisi mõõtmeteni, oli ta Suur-Saksamaa Grenaderirügemendi 1. (soomus)pataljoni ülem. Tema väed katsid kogu Waffen-SS tankikorpuse taandumist Kolmandas Harkivi lahingus. Selle eest autasustati teda Raudristi rüütliristiga. Novembris 1943 autasustati teda väeosa juhtimise eest Krivoi Rogi all Raudristi rüütliristiga tammelehtedega, mille andis üle Adolf Hitler isiklikult. Märtsis 1944 määrati Remer, kes vahepeal oli majoriks ülendatud, juhtima Suur-Saksamaa Jalaväerügementi, mis täitis Berliinis avalikku ja julgeolekuülesandeid.
20. juuli vandenõu ajal peatasid Remer ja tema mehed riigipöörde, säilitades valitsuse kontrolli. Berliini komandant Paul von Hase käskis Remeril vahistada propagandaminister Joseph Goebbels ja Remer läkski seda tegema, püstol käes. Ent Goebbels suutis oma kõnemehevõimeid kasutades veenda Remerit end mitte vahistama, selgitades, et Hitler on endistviisi elus. Kui Remer nõudis tõestust, tõstis Goebbels telefonitoru ja palus end Hitleriga ühendada. Hitler küsis Remerilt, kas see tunneb tema hääle ära, ja käskis Remeril oma meestega mäss maha suruda, mida Remer tegigi. Selsamal ööl ülendati Remerit kahe auastme võrra, otse ooberstiks.
Suur-Saksamaa Jalaväerügement formeeriti ümber üksuseks nimega Führer Begleit Brigade (FBB) ja Remer määrati seda juhatama. Tema üksus kandis Ida-Preisimaal raskeid kaotusi, väidetavalt juhtimise tõttu. Detsembris saadeti brigaad läänerindele Ardennidesse ja kandis taas raskeid kaotusi, saavutades üksnes vähest edu. 1945 suurendati FBB diviisiks, Remer ülendati kindralmajoriks ja määrati seda juhtima. Teda ei peeta edukaks juhiks, sest märtsis kandis üksus Sileesias taas raskeid kaotusi ja teda süüdistati võimetuses. Lõpuks USA väed vangistasid ta ja ta jäi 1947. aastani sõjavangi.
Ta sai Teise maailmasõja käigus 8 korda haavata.
Pärast sõda asutas ta Sotsialistliku Riigipartei, mis avalikult kaitses rahvussotsialistlikku ilmavaadet, eitas holokausti, pidas Konrad Adenauerit USA marionetiks ja Saksamaa viimaseks legitiimseks juhiks Karl Dönitzit. 1952 tunnistati see erakond põhiseadusevastaseks ja keelustati.
Seejärel tegutses ta Egiptuses president Gamal Abdel Nasseri poliitilise nõuandjana. Samuti edendas ta holokaustirevisionismi. Ta esines pärast sõda dokumentaalfilmides ja andis intervjuusid, kus ta kirjeldas kõike, mis oli 20. juuli vandenõu mahasurumisega seotud. Sealjuures ei kahetsenud ta oma käitumist ega vandenõu ebaõnnestumist, samuti ei kahetsenud ta sõda üldiselt.
1991–1994 avaldas ta raamatu "Remer-Depesche". Oktoobris 1992 mõisteti ta 22 kuuks vangi selle raamatu ja hulga artiklite avaldamise eest, mis õhutasid rassivaenu ja eitasid holokausti. Ta kaebas selle otsuse Euroopa Inimõiguste Kohtusse, süüdistades kohtuprotsessi erapoolikuses ja süüdistades seda oma sõnavabaduse rikkumises. Euroopa Inimõiguste Kohus lükkas kaebuse ühel häälel tagasi. Seepeale põgenes Remer Hispaaniasse, kus elas surmani.