Jüri Luik
See artikkel vajab toimetamist. (September 2009) |
Jüri Luik | |
---|---|
Eesti kaitseminister | |
Ametiaeg 12. juuni 2017 – 26. jaanuar 2021 | |
Eelnev | Margus Tsahkna |
Järgnev | Kalle Laanet |
Eesti kaitseminister | |
Ametiaeg 1999–2002 | |
Eelnev | Andrus Öövel |
Järgnev | Sven Mikser |
Eesti välisminister | |
Ametiaeg 1994–1995 | |
Eelnev | Trivimi Velliste |
Järgnev | Riivo Sinijärv |
Eesti kaitseminister | |
Ametiaeg 1993–1994 | |
Eelnev | Hain Rebas |
Järgnev | Indrek Kannik |
Isikuandmed | |
Sünniaeg |
17. august 1966 Tallinn |
Erakond | IRL |
Vanemad |
Aleksander Gavrilov (isa) Lilian Luik (ema) |
Alma mater | Tartu Ülikool |
Tunnustus | Riigivapi III klassi teenetemärk (2004) |
Jüri Luik (sündinud 17. augustil 1966) on Eesti ajakirjanik [1][2], diplomaat ja poliitik, aastast 2021 Eesti alaline esindaja NATOs, 2017–2021 kaitseminister Jüri Ratase esimeses valitsuses ja seejärel Jüri Ratase teises valitsuses.
Jüri Luik lõpetas 1989. aastal Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal. [3] Ta kuulub Isamaa erakonda. [4] Ta oli ühenduse Res Publica asutajaliige ning kuulus Vabariiklaste Koonderakonda.
Töökäik
[muuda | muuda lähteteksti]Luik asus 1991. aastal tööle toona Lennart Meri juhitud Eesti välisministeeriumi, tõustes juba järgmiseks aastaks selle poliitikaosakonna peadirektoriks. Enne seda jõudis ta lühikest aega olla ka Eesti saadik Suurbritannias.
Sügisel 1992 valiti ta Riigikokku ning peagi sai temast Mart Laari valitsuse portfellita minister, hiljem kaitseminister ja veelgi hiljem välisminister. Viimast ametit pidas ta ka Laari esimesele ametiajale järgnenud Andres Tarandi valitsuses (1994–1995).
Aastatel 1996–1999 oli ta Eesti erakorraline ja täievoliline suursaadik Beneluxi maade ja NATO juures, saades 1999. aastal taas kaitseministriks (kuni 2002). Aastal 2003 sai temast Eesti suursaadik Ameerika Ühendriikides. Septembris 2007 asus ta tööle Eesti suursaadikuna NATO juures. 11. juunil 2012 kutsus president Toomas Hendrik Ilves ta sellelt ametikohalt tagasi ja nimetas Eesti suursaadikuks Venemaal. 24. jaanuaril 2013 andis ta Venemaa presidendile Vladimir Putinile üle oma volikirja.
Alates 1. augustist 2015 juhtis Luik Rahvusvahelist Kaitseuuringute Keskust. 2015. aastal oli Luik üheks kandidaadiks Teabeameti peadirektori ametikohale, kuid tema asemel osutus valituks Mikk Marran.[5]
2016. aasta presidendivalimiste käigus kaaluti Riigikogus pärast valimiskogus presidendi valimata jäämist Jüri Luige kandidatuuri. Teda toetasid esimese eelistusena Reformierakonna, IRL-i ja Vabaerakonna fraktsioon, kuid EKRE ja Keskerakonna [6] fraktsioon olid tema vastu. Sellepärast võeti tema kandidatuur maha. [7]
17. mail 2017 asus ta tööle välisministeeriumi asekantslerina. 2017. aasta juunis nimetati ta EV kaitseministri kandidaadiks [8] ning Jüri Luik asus kaitseministri ametisse esmaspäeval, 12. juunil 2017. 2021. aasta 26. jaanuaril lahkus ta seoses peaminister Jüri Ratase tagasiastumisega valitsusest ja temast sai Riigikogu liige, hiljem ka riigikogu väliskomisjoni aseesimees.
11. mail 2021 teatas ERR, et juuni algul asub Luik tööle välisministeeriumi juhtkonna nõunikuna, kelle teemavaldkonnaks on NATO strateegilise kontseptsiooni väljatöötamisega seonduv, ja lahkub seetõttu Riigikogust.
25. augustil 2021 andis Luik üle oma volikirja NATO peasekretärile Jens Stoltenbergile. Suursaadik Luik on Eesti alaline esindaja Põhja-Atlandi Nõukogus, alliansi Brüsseli peakorteris (vt välisministeeriumi koduleht).
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Tema isa oli onkoloog Aleksander Gavrilov [9][10]. Tema ema oli röntgenoloog Lilian Luik [9], emapoolne vanaisa Karl Luik (1891–1942) oli Eesti sõjaväelane (major).
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 2004 – Riigivapi III klassi teenetemärk
- 2024 – Poola Vabariigi II klassi teenetemärk tähtedega komandöririst (töö eest NATOs).
Artikleid
[muuda | muuda lähteteksti]- Jüri Luik: NATO piiril ja piiri taga – Eesti viis aastat NATOs Postimees.ee, 26. veebruar 2009
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ | Autor Jüri Luik, Diplomaatia, 5. november 2008
- ↑ | Jüri Luik on Eesti Vabariigi kaitseminister alates 12. juunist 2017, Kaitseministeerium, 5. november 2020
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. oktoober 2016. Vaadatud 29. septembril 2016.
{{netiviide}}
: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Äriregistri otsing, 28.09.2016.
- ↑ Ülle Harju (15. august 2022). "Mikk Marran: kindlasti pole RMK seadusest kõrgemal". Postimees. Vaadatud 16. august 2022.
- ↑ Reformierakond astub sammu tagasi ja presidendikandidaadiks saab Kersti Kaljulaid, epl.ee, 28. september 2016.
- ↑ Fraktsioonid kinnitavad toetust Kaljulaiule, Reformierakond otsustab homme, ERR, 27. september 2016.
- ↑ DELFI VIDEO | Kaitseministriks saav Jüri Luik: tulin poliitikasse tagasi kohusetundest, Delfi, 7. juuni 2017
- ↑ 9,0 9,1 Anneli Ammas (30.11.2002). "Kelle mantli pärib Jüri Luik?". Eesti Päevaleht.
- ↑ "Vähitohter suri". Õhtuleht. 6.10.1999.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Tsitaadid Vikitsitaatides: Jüri Luik |
- Jüri Luige CV (PDF)
Eelnev Hain Rebas |
Eesti kaitseminister 1993–1994 |
Järgnev Indrek Kannik |
Eelnev Trivimi Velliste |
Eesti välisminister 1994–1995 |
Järgnev Riivo Sinijärv |
Eelnev Andrus Öövel |
Eesti kaitseminister 1999–2002 |
Järgnev Sven Mikser |
Eelnev Margus Tsahkna |
Eesti kaitseminister 2017–2021 |
Järgnev Kalle Laanet |