Ingrid Albrecht

Ingrid V. Albrecht on USA filosoof, kes tegeleb moraalifilosoofiaga.

Ta on Lawrence'i Ülikooli filosoofia abiprofessor.

Looming

Kuidas me teeme haiget neile, keda me armastame

Artiklis "How we hurt the ones we love" ütleb Albrecht, et hoolimine nendest, keda armastame, ahvatleb moraalist eemale. Muidu pole meil motiivi valetada, petta ega varastada, kuid me võime võidelda kohusega onupojapoliitika nimel. Soovi toimida amoraalselt iseenda huvides sageli taunitakse, kuid juhul, kui samalaadne aje on seotud tegutsemisega armastatud inimese pärast, seda pigem vabandatakse või kiidetakse tõelise kiindumuse märgina. Pinge armastuse ja moraali vahel näitab, et armastusega kaasneb praktiline paratamatus, üks sundusliku tegevuse liik, mis pole ilmsesti moraalne. (Armastuse all mõeldakse siin kiindumust konkreetsetesse inimestesse, pikaajalisi lähedasi isiklikke suhteid, põhiliselt sõprade, perekonnaliikmete ja romantiliste armastatutega. Juttu ei tule armastuse põhjustest. Armastus jaguneb suhte liigi järgi, kuid jutt tuleb inimestevahelisest armastusest üldiselt.) Praktiline paratamatus, mida armastuses kogetakse, erineb moraalsest paratamatusest ja psühholoogilisest paratamatusest, mida filosoofid seni on vaadeldud. (Olulised filosoofilised armastusekäsitlused eeldavad dihhotoomiat fundamentaalselt moraalse kiindumuse (tekitab moraalset paratamatust) ja fundamentaalselt afektiivse kiindumuse (tekitab psühholoogilist paratamatust) vahel. Ratsionaalse või moraalse kiindumusena võtavad armastust teiste seas Platon (Pidusöök), Immanuel Kant ("praktiline armastus" "Kommete metafüüsikas", Gabrielle Taylor ("Love"), Robert Solomon (The Passions: Emotions and the Meaning of Life, Christine Korsgaard (The Sources of Normativity, David Velleman ("Love as a Moral Emotion") ja Kyla Ebels-Duggan ("Against Beneficence: A Normative Account of Love"). Afektiivse kiindumusena võtavad armastust teiste seas David Hume (A Treatise of Human Nature, Immanuel Kant (afektiivne ehk patoloogiline armastus "Kommete metafüüsikas") ja Harry Frankfurt (The Reasons of Love). Paistab, et hulk filosoofe tunnistab selle dihhotoomia ebaadekvaatsust, kuid Albrecht ei usu, et nende lahendused on rahuldavad. Nende seas on Bernard Williams, kes rõhutab isiklike projektide tähtsust ("Consequentialism and Integrity", Problems of the Self, "Persons, Character, and Morality", "Moral Luck", Ethics and the Limits of Philosophy), Harry Frankfurt, kes kasutab tahteparatamatuse mõistet, Annette Baier ("Unsafe Loves"), Jean Hampton ("Feminist Contractarianism") ja Susan Wolf (Meaning in Life and Why It Matters).) Albrecht väidab, et armastus osaleb erilises mittemoraalses, kuid normatiivses praktilise paratamatuse vormis, mida iseloomustab puhtteiseisikuline ootus teisele, mis ei toeta objektiivseid, kolmandaisikulisi pretensioone, nagu moraalsed ootused. Moraalne paratamatus on ratsionaalne, seda kogeme sellepärast, et me tunnistame moraali objektiivset autoriteeti enda ja teiste üle. Psühholoogiline paratamatus tekib isiklikest eelistustest, mida me tajume tugevate kalduvustena, ajedena või soovidena. Aga armastus ei sobi hästi kummassegi, nagu näitab Bernard Williamsi ("Persons, Character and Morality") üleliigse mõtte näide (Williams võtab selle Charles Friedilt ja esitab oma versiooni). Kaks inimest on uppumas ning päästa saab neid ainult üks inimene, kes jõuab päästa ainult ühe neist, kusjuures ta on ühega neist abielus. Objektiivne moraal soovitaks tõenäoliselt päästa oma abikaasa. Williams väidab, et me loodaksime, et ta päästaks oma abikaasa, asendamatu inimese, keda ta armastab, lihtsalt sügava inimliku hoolimise pärast, mõtlemata üldse sellele, mida moraal soovitab või lubab, sest mõte moraalist oleks üleliigne mõte. (Abielu ei tähenda küll alati armastust, kuid Williamsi tõlgendus on armastuse eeldusel mõttekam. Harry Frankfurt (The Reasons of Love) annab sarnase tõlgenduse.) See oleks toimimine paratamatuse tõttu, mis on sama tugev, autoriteetne ja vältimatu nagu moraalsete kohustuste paratamatus, kuid ka sügavalt isiklik ja indiviidiomane nagu psühholoogiliste eelistuste paratamatus. Albrecht väidab, et armastuse puhul on teisele inimesele erilist laadi ootus, mis ei ole moraalne nõue ega lihtsalt ennustus tema käitumise kohta, ja see seletab armastussuhetega kaasnevat erilist laadi praktilist paratamatust.

Ennustav ootus ja moraalne ootus mõtestavad kahte tuttavat pettumuse liiki. Me oleme pettunud, kui meie ennustused ei täitu ja kui meid moraalselt alt veetakse. Aga kujutleme, et mees on pettunud, kui tema naine kingib talle sünnipäevaks tavalised saapad. Mees püüab pettumust varjata ning teeselda vaimustust. Mees oli naisele kinkinud erilise kalli käekella, mida ta oli nädal aega otsinud, ja naine oli tõeliselt rõõmus. Millises ootuses mees pettus? Millegi ootamine on ühes tähenduses ennustamine, et inimene käitub teatud viisil, võib-olla arvestades tõendeid tema dispositsioonide ja varasema käitumise kohta. Kui keegi pakub sageli mulle oma toitu ja täna on tal koogid, siis ma võin ennustada, et ta pakub mulle ühe koogi. Kui ma nüüd tahangi kooki, siis ma on võib-olla pettunud, kui ta mulle ei paku. Võib-olla mehe pettumus on seda laadi: tavaliselt ta saab naiselt uhkemaid kingitusi ja saapad talle ei meeldinud. Et aga mehel paistab olevat tõesti tõsi taga, siis võib-olla naine võlgneb mehele teatud laadi kingituse, nii et see on moraalinõue. Näiteks kui ma ootan, et minu toitu töö juures ühisest külmkapist ei varastataks, siis see pole ainult ennustus, vaid nõudmine. Isiklikes suhetes on ka selliseid vastastikuste praktikatega seotud moraalinõuded, mida võõraste vastu ei ole. Võib-olla siis mehe ootus tuleb teatud moraalinõuetest, ning naine pole vastastikusest kinkimise standardist kinni pidanud. Moraalne tõlgendus seletab mehe pettumuse tõsidust paremini kui ennustuslik tõlgendus. Aga Albrechti väitel demonstreerib see näide, et on ka kolmandat liiki pettumus: saadakse emotsionaalselt haiget, kuigi moraalinõuded on täidetud. Moraalimotiiviga käitumine ise võib väga haiget teha. Küllap mehele teeks haiget, kui naine valiks kingitust selle järgi, et ta peab kulutama teatud hulga aega, jõudu ja raha, et kinkimise moraalinõudeid täita. Mees loodaks, et naine otsiks kinki sama loomulikult ja spontaanselt nagu tema. Haigetsaamine on samalaadne, nagu võiks olla Williamsi näites päästetud abikaasal, kui päästja jutust tuleb välja, et põhjendid olid moraalsed. See tõendab mingil määral, et haavatud tunded (mis tekivad, kui ollakse armastuses pettunud) ei taandu pahameelele (reaktsioon moraalsetele eksimustele enda vasu). Haavatud tunnete hoiakul on teistsugune struktuur kui pahameele hoiakul. Kui pahameel on kohane, siis on kohane ka kolmanda isiku nördimuse hoiak. Aga haavatud tunnetel sellist kolmanda isiku analoogi ei ole, nii et see pole moraalne hoiak (kuigi sellele vastab normatiivne ootus).

Peter Strawson ("Freedom and Resentment") ja Stephen Darwall (The Second-Person Standpoint: Morality, Respect, and Accountability) räägivad pahameelest kui pöördumisvormist, täpsemalt, hoiakust, mille üks inimene võtab ja suunab teisele reaktsioonina sellele, et teine tegi talle ülekohut. Hoiaku enesega teatakse teisele, et protestitakse sellise kohtlemise vastu ("nii ei tohi minuga käituda"). Strawson nimetab pahameelt isiklikuks reaktiivseks hoiakuks ja Darwall rõhutab teiseisikulise pöördumise tähtsust selliste hoiakute puhul. Pahameel on Strawsonil sääraste hoiakute põhinäide. (Strawson püüab mõtestada moraalse vastutuse võimalikkust üldiselt. Lucy Allais, "Wiping the Slate Clean: The Heart of Forgiveness", Lucy Allais#Tahvli_puhtakspühkimine:_andestuse_süda.) Ta mainib ka tänulikkust, andestust, armastust, viha ja haavatud tundeid.

Publikatsioone

How we hurt the ones we love. – Pacific Philosophical Quarterly, 2017, 98, lk 295–317. Veebiversioon
Graveside and Other Asymmetrical Promises. – Social Theory and Practice, 2018, 44.4, lk 469–483.

Välislingid