Kreoolkeel

Kreoolkeeleks nimetatakse kahe või enama keele pideval kokkupuutel ja segunemisel tekkinud keelt, mille vastavas keskkonnas sündinud lapsed omandavad esimese keelena. Kreooli grammatika on palju püsivam ja keerulisem kui pidžini grammatika, meenutades tavalise keele grammatikat. Kreoolkeele eelastmeks on pidžinkeel, mis on samuti kahest või enamast keelest pärit sõnavara ja konstruktsioone sisaldav segakeel, kuid seda ei omandata emakeelena, vaid kasutatakse piiratud eesmärgil, näiteks kauplemisel. Paljud pidžinkeeled ei arene välja kreooliks, kuna surevad välja.

Terminit "kreool" (hispaania keelest criollo, portugali keelest crioulo) hakkasid kasutama hispaania ja portugali kolonistid Ameerikas sündinud Hispaania, Portugali ja Aafrika päritolu inimeste kohta.

Terves maailmas räägib kreoolkeelt veel 15 miljonit inimest. Enamik kreoolkeeli pärinevad koloniaalajastust. Seetõttu põhinevad kreoolkeeled sageli Euroopa keeltel. Kreoolkeeltel on ka oma fonoloogia. Iga kreoolkeel on rahvusliku identiteedi oluline osa. Selle tulemusena on kirjutatud palju kreoolkeelset kirjandust. Keele arengut on võimalik õppida kreoolkeelte abil. Eriala, mis uurib kreoolkeeli, nimetatakse kreolistikaks või kreoloogiaks.

Näide Martinique'i kreoolkeelest: 'Zafé kabrit pa zafé mouton' (Kitse tegevused ei ole samad, mis lamba omad;vanasõna/ tõlgendus : Igal ühel omad tegemised.)