Fela Kuti
| Fela Kuti | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
Fela Anikulapo Kuti 15. oktoober 1938 Abeokuta |
| Surmaaeg |
2. august 1997 (58-aastaselt) Lagos |
| Amet | laulja, aktivist |
| Koduleht | http://www.felaproject.net |
Fela Anikulapo Kuti (sünninimi Olufela Olusegun Oludotun Ransome-Kuti; 15. oktoober 1938 Abeokuta – 2. august 1997 Lagos) oli Nigeeria (joruba (egba)) saksofonist ja bändijuht, afrobeat'i rajaja, inimõiguste aktivist ja sõltumatu poliitik.
Ta on His Master's Voice'i koostatud 100 mõjukama muusiku edetabelis 46. kohal.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Fela sündis Abeokutas keskklassi perekonnas. Fela isa oli pastor ja koolijuht, Nigeeria Õpetajate Liidu esimene esimees, Israel Oludotun Ransome-Kuti, vaimustunud pianist ning tema ema Funmilayo Ransome-Kuti oli Nigeeria juhtiv naisõiguslane, kes osales kolonialismivastases võitluses. Ka Feli vennad dr Beko Ransome-Kuti ja Olikoye Ransome-Kuti on Nigeerias tuntud.
Aastal 1958 läks Fela Londonisse, kus ta kavatses õppida arstiteadust, kuid hakkas selle asemel õppeasutuses Trinity College of Music muusikat õppima. Seal asutas ta 1961 oma esimese bändi Koola Lobitos, milega ta kujundas välja hübriidse muusikastiili highlife-jazz, mis oli džässi ja Lääne-Aafrika highlife'i segu (hiljem kujunes sellest afrobeat).
Aastal 1963 kolis Fela Nigeeriasse tagasi, formeeris ansambli Koola Lobitos ümber ning õppis kompanii Nigerian Broadcasting Corporation raadioprodutsendiks.
Aastal 1969 viibis Fela koos bändiga pikemat aega USA-s. Siis sündiski afrobeat. Seal õppis Fela Kuti Mustade Pantrite pooldaja Sandra Smithi (praegu Isidore) vahendusel tundma mustanahaliste kodanikuõiguslaste (Black Power) vaateid, mis mõjutasid teda tugevalt, ja sai tuttavaks James Browni, Miles Davise ning Sly Stone'iga. Kõik need kogemused leidsid tee tema muusikasse. Veel USA-s nimetas ta Koola Lobitose ümber Nigeria 70-ks. Sellesse kuulusid peale pillimeeste lauljad ja tantsijad. Tähtis bändiliige oli trummar Tony Allen, kes koos Kutiga muusikat edasi arendas. Bändi muusika afrobeat kujutas endast funkmuusika, džässi ja Aafrika mõjude segu.
Varsti sai Immigratsiooni- ja Naturalisatsiooniteenistus ühelt produtsendilt kaebuse, et Fela ja tema bänd on USA-s ilma tööloata. Bänd tegi siis kiiruga Los Angeleses salvestusi. Hiljem anti need välja plaadil "The '69 Los Angeles Sessions".
Fela oma bändiga, mille nimi oli nüüd Africa '70 või Afrika 70 , pöördus Nigeeriasse tagasi. Nüüd rajas ta oma valdustes Kalakuta Vabariigiks nimetatud kommuuni, mille ta kuulutas Nigeeria riigist sõltumatuks. Seal elas ta koos oma bändiga ja sellega seotud isikutega ning salvestas muusikat. Hotelli Empire Hotel rajas ta ööklubi Afro-Spot (hiljem Afrika Shrine), kus ta regulaarselt esines.
Fela Kuti kritiseeris oma laulusõnades üha rohkem Aafrika ühiskonnasüsteeme, mida kolonialiseerimine oli deformeerinud, ja mõistis hukka Nigeeria sõjaväelise diktatuuri. Tema laulutekstid olid võimudele pinnuks silmas, seda enam, et ta oli Nigeerias armastatud ning oli rahvusvaheliselt, eriti Aafrikas, kuulsaks saanud. Ta otsustas laulda Nigeeria pidžinis, et tema laulusõnadest saadaks aru kõikjal Aafrikas.
Valitsus korraldas Kalakuta Vabariigile sageli reide. Aastal 1974 saabus politsei läbiotsimisorderiga ja kanepisigaretiga, mis kavatseti Fela juurde peita. Fela sai asjast aru ja sõi sigareti ära. Politsei võttis ta vahi alla, et uurida tema rooja. Fela esitas politseile ühe kaasvangi rooja ning ta vabastati. Selle loo jutustab ta oma plaadil "Expensive Shit".
Aastal 1977 andsid Fela ja Afrika 70 välja hittalbumi "Zombie, mis oli salvav rünnak Nigeeria sõjaväe vastu. See vihastas võime. Tuhanded sõdurid 18. veebruaril 1978 ründasid Kalakuta Vabariiki (Kalakuta sõda). Fela peksti rängalt läbi. Tema vana ema funmilayo Ransome-Kuti visati aknast välja, mille tagajärjel ta aprillis suri. Kalakuta Vabariik põletati maatasa. Fela stuudio, pillid ja originaaldsalvestised hävitati. Fela viis oma ema kirstu sõjaväe peakasarmu juurde Lagoses ning kirjutas laulud "Coffin for Head of State" ja "Unknown Soldier" (ametliku juurdluse tulemuste järgi hävitas kommuuni tundmatud sõdurid).
Fela asus koos oma bändiga elama Crossroads Hoteli. Aastal 1978 leidis aset kaks kurikuulsat kontserti. Esimene toimus Ghanas Accra linnas. Laulu "Zombie" esitamise ajal puhkesid rahutused, mille tõttu Felal keelati Ghanasse sisenemine. Teine oli Berliini džässifestivalil: suurem osa Fela muusikutest lahkus bändist, sest levisid kuuldused, et Fela kavatseb kontserdituludega rahastada oma presidendikampaaniat.
Valitsuse survel pidi 1979 Nigeeriast lahkuma ning põgenes oma bändiga Ghanasse.
Aastal 1981 sai ta nüüd sõjaväelisest diktatuurist vabanenud Nigeeriasse tagasi pöörduda.
Ta vahetas oma teise perekonnanime Ransome, mida ta pidas orjanimeks, nime "Anikulapo" ('kütt, kes maagiliste amulettidega surma vaos hoiab' või 'see, kes oma paunas hoiab surma') vastu, pani alguse uuele bändile Egypt 80 ja rajas oma partei Rahvaliikumine (Movement of the People, MOP).
Aastal 1984 mõistis uus sõjaväeline võim Kuti väidetava valuutaeeskirjade rikkumise eest viieks aastaks vangi. 18 kuud hiljem pärast uut sõjaväelist riigipööret pääses ta vabadusse.
Hoolimata üha uutest ähvardustest, tagakusamistest, vahistamistest ja valitsusepoolsest füüsilisest vägivallast jätkas ta oma kriitikat ja paljastas oma kodumaa rõhuvaid olusid. Tema muusika õhutas rahvas kriitilist meelt valitseva süsteemi suhtes. Ajakiri Rolling Stone nimetas teda hiljem maailma kõige ohtlikumaks muusikuks.
Fela Kuti nimetas ise ennast kolonialismivastaseks panafrikanistiks, kuid ta oli ka demagoogiline seksistlik fundamentalist. Tema roll väidetava traditsiooniliste aafrika väärtuste taasavastajana andis talle ettekäände pidada naisi kättesaadavaks kaubaks ning käituda macho'na. Kuigi ta oli feministi poeg, kuulutas ta intervjuudes ja laulutekstides korduvalt, et "naised on madratsid". Ta abiellus massitseremooniaga 27 naisega. Ta demoniseeris homoseksuaalsust ja pidas seda karistuseks varasema kurja elu eest.
1990. aastate keskpaigast ei olnud Fela Kutist enam kuulda. Ta suri AIDS-i.
Fela Kuti andis välja üle 50 albumi, millest paljud saavutasid rahvusvahelise tunnustuse. Tema muusika ja laulusõnad on ikka veel vaidlusalune teema.
Muusikalist vastupanu ka afrobeat'i traditsiooni kannavad edasi teiste seas tema poeg Femi Kuti ja tema kunagine trummar Tony Allen, samuti New Yorgi bänd Antibalas Afrobeat Orchestra.
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Aastal 1961 abiellus Fela oma esimese abikaasa Remilekun (Remi) Tayloriga, kellega neil sündis kolm last (Femi, Yeni ja Sola).
Aastal 1978 abiellus Fela massitseremooniaga 27 naisega, kellest paljud olid tema bändi tantsijad ja lauljad. Hiljem seadis ta sisse rotatsioonisüsteemi, mille kohaselt tal oli korraga ainult 12 naist.
Diskograafia
[muuda | muuda lähteteksti]| Aasta | Pealkiri | Leibel |
|---|---|---|
| 1971 | Live ! (koos Ginger Bakeriga) | Regal Zonophone / Pathe Marconi |
| 1971 | Why Black Man Dey Suffer | Africa Songs Limited |
| 1972 | Stratavarious (koos Ginger Bakeriga) | Polydor / Atco |
| 1972 | Na Poi | EMI HMV |
| 1972 | Open & Close | EMI / Pathe Marconi |
| 1972 | Shakara | EMI / Editions Makossa / Pathe Marconi / Creole |
| 1972 | Roforofo Fight | Jofabro / Editions Makossa / Pathe Marconi |
| 1973 | Afrodisiac | EMI/ Regal Zonophone / Pathe Marconi |
| 1973 | Gentleman | EMI / Pathe Marconi / Creole |
| 1974 | Alagbon Close | Jofabro / Editions Makossa |
| 1975 | Noise for Vendor Mouth | Afrobeat |
| 1975 | Confusion | EMI / Pathe Marconi |
| 1975 | Everything Scatter | Coconuts / Creoles |
| 1975 | He Miss Road | EMI / Pathe Marconis |
| 1975 | Expensive Shit | Soundwork Shops / Editions Makossa |
| 1976 | No Bread | Soundwork Shop / Editions Makossas |
| 1976 | Kalakuta Shows | Kalakuta / Editions Makossa |
| 1976 | Upside Down | Deccas Afrodisia |
| 1976 | Ikoyi Blindness | Africa Music |
| 1976 | Before I Jump Like Monkey Give Me Banana | Coconut |
| 1976 | Excuse O | Coconut |
| 1976 | Zombie | Coconut / Creole / Mercury |
| 1976 | Yellow Fever | Decca Afrodesia |
| 1977 | Opposite People | Decca_Afrodesia |
| 1977 | Fear Not For Man | Decca Afrodesia |
| 1977 | Stalemate | Decca Afrodesia |
| 1977 | Observation No Crime | Decca Afrodesia |
| 1977 | Johnny Just Drop (J.J.D Live!! at Kalakuta Republic) | Decca Afrodesia |
| 1977 | I Go Shout Plenty | Decca Afrodesia |
| 1977 | No Agreement | Decca Afrodesia / Barclay / Celluloid |
| 1977 | Sorrow, Tears and Blood | Kalakuta |
| 1978 | Shuffering and Shmiling | Coconut / Celluloid |
| 1979 | Unknown Soldier | Phonodisk / Uno Melodic |
| 1979 | I.T.T. (International Thief Thief) | Kalakuta |
| 1980 | Music of Many Colours (with Roy Ayers) | Phonodisk / Celluloid |
| 1980 | Authority Stealing | Kalakuta |
| 1981 | Black President | Capitol |
| 1981 | Original Sufferhead | Lagos International / Arista |
| 1981 | Coffin for Head of State | Kalakuta |
| 1983 | Perambulator | Lagos International |
| 1983 | Live In Amsterdam | Wrasse |
| 1985 | Army Arrangement | Kalakuta / Celluloid |
| 1986 | Teacher Don't Teach Me Nonsense | Polygram / Barclay |
| 1989 | Beasts of No Nation | Kalakuta / Eurobound / Shanachie |
| 1989 | O.D.O.O. (Overtake Don Overtake Overtake) | Kalakuta / Shanachie |
| 1990 | Confusion Break Bones | Kalakuta |
| 1990 | Just Like That | Kalakuta |
| 1992 | Underground System | Kalakuta / Sterns |
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- felaproject.net
- The big Fela, The Guardian, 15. august 2004