Armeenia diasporaa

Armeenia diasporaa on väljend, mis viitab armeenlaste kogukondadele väljaspool Armeeniat ning ennast de facto iseseisvaks kuulutanud Mägi-Karabahhi Vabariiki. Alates antiikajast on armeenlased loonud kogukondi mitmetes piirkondades üle maailma. Siiski on tänapäevane Armeenia diasporaa kujunenud välja pärast 1915. aasta armeenlaste genotsiidi, mille käigus hävitati Türgi valitsuse poolt süstemaatiliselt armeenlasi, kes elasid oma ajaloolisel kodumaal (Türgi idaosas, mida armeenlaste seas tuntakse Lääne-Armeeniana).^[1]

Etümoloogia

Armeenia keeles viidatakse diasporaale sõnaga spyurk (սփիւռք traditsioonilises kirjaviisis ja սփյուռք reformitud kirjaviisis).^[2]^[3] Varem kasutati väljaspool Armeenia mägismaad elanud kogukondade kohta sõna gaghut (գաղութ), mis on aramea keele kaudu heebrea keelest laenatud.

Ajalugu

Armeenia diasporaa on olemas olnud kauem kui 1700 aastat.^[4]

Tänapäevane diasporaa kujunes aga peamiselt pärast esimest maailmasõda ning seda armeenlaste genotsiidi tulemusena. Pärast Ottomani impeeriumi langust vallutasid Türgi rahvuslased Mustafa Kemal Atatürki juhtimisel Lääne-Armeenia provintsi. Genotsiidi tulemusena olid armeenlased sunnitud põgenema erinevatesse kohtadese üle maailma (arvuliselt oli põgenejaid ligikaudu pool miljonit) ning nad lõid kodumaast kaugel uusi armeenlaste kogukondi. Tänu abieludele ja märkimisväärsele sündimusele on diasporaas elavate armeenlaste, kelle juured on Lääne-Armeenias ellu jäänud ja sealt põgenenud armeenlaste juures, arv praeguseks mitu miljonit. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on ligikaudu miljon armeenlast liitunud diasporaaga peamiselt raske majandusliku olukorra tõttu Armeenias. Armeenia õpetlase ja endise diplomaadi Jivan Tabibiani sõnul ei ole armeenlased "kohaga seotud, vaid ... on intensiivselt kohateadlikud".^[5]

Randall Hanseni järgi on "Armeenia kogukonnad üle maailma arenenud nii minevikus kui tänapäeval märkimisväärselt erinevatel viisidel erinevates kultuurides ja riikides leiduvate piirangute ja võimaluste tõttu".^[1]

Juba 4. sajandil leidusid väljaspool Suur-Armeeniat armeenlaste kogukonnad. Sellised kogukonnad tekkisid Sassaniidide riigis ja Pärsia suurriigis ning ka selleks, et kaitsta Bütsantsi ida- ja põhjapiiri. ^[6] Asustamaks seni asustuseta Bütsantsi alasid, paigutati neisse piirkondadesse armeenlasi. Kuni 11. sajandini säilitasid Bütsantsi ametivõimud, kes tihti järgisid Armeenia Apostliku Kiriku versiooni ristiusust, sidemeid perekondadega Armeenias.^[6] Bütsantsi ning araablaste vaheliste 7. ja 8. sajandil toimunud vastasseisude ajal asusid armeenlased sinna elama kas sunniviisiliselt või vabatahtlikult. Pärast Mamelukkide kuningriigi langemist ning Armeenia riikluse kadumist 1375. aastal lahkus kuni 150 000 inimest Küprosele, Balkani poolsaarele ja Itaaliasse.^[6] Kuigi diasporaa oli olemas juba antiikajal ja keskajal, kasvas selle suurus oluliselt Osmanite impeeriumist, Venemaalt ning Kaukaasiast lähtuva emigratsiooni tõttu.

Armeenia diasporaa on jaotatud kahte kogukonda – need, kes on pärit Osmanite Armeeniast ehk Lääne-Armeeniast ning need, kes on pärit lagunenud Nõukogude Liidust ning Armeeniast. Viimaseid diskrimineeritakse tihti Lääne-Armeeniast pärit isikute poolt, kuna see diasporaa on vastavate kultuuridega juba ammu seotud, samal ajal kui Nõukogude Liidu riikidest pärit armeenlaste migratsiooni ajalugu on lühem kui 25 aastat.

Tänapäeva Türgis elavad armeenlased ei pea ennast diasporaa osaks, kuna nende meelest elavad nad jätkuvalt oma ajaloolisel kodumaal.

Diasporaa kasvas oluliselt esimese maailmasõja ajal ja järel seoses Osmanite impeeriumi lõpuga.^[7] Kuigi paljud armeenlased kadusid Türgi iseseisvussõja ajal, suutsid osad armeenlased põgeneda ning end maailma eri osades sisse seada.

Levik

Tänapäeval tähistab Armeenia diasporaa kogukondi, kes elavad väljaspool Armeeniat ja Mägi-Karabahhi Vabariiki, sest need piirkonnad moodustavad osa armeenlaste põlisest kodumaast. Kokku elab üle maailma 11 miljonit armeenlast ning neist umbes 3 miljonit elab Armeenias ja 130 000 Mägi-Karabahhi Vabariigis ja 120 000 naaberriigi Gruusia Džavahhethi piirkonnas (moodustades enamuse sealsest elanikkonnast). Seega jääb diasporaasse umbes 7 miljonit armeenlast (suurimad kogukonnad elavad Venemaal, Ameerika Ühendriikides, Prantsusmaal, Argentinas, Liibanonis, Süürias, Iraanis, Türgis, Kanadas, Ukrainas, Kreekas ja Austraalias).^[8]

Vähem kui pooled kogu maailma armeenlastest elavad Armeenias. Enne Teist maailmasõda armeenlastega asustatud ala oli kuus korda suurem kui praegune Armeenia riik, hõlmates ka Lääne-Armeeniat (tänapäevase Türgi idapoolsed piirkonnad), Iraani põhjapoolset osa, Samtshe-Džavahhethi (Gruusia lõunaosa), Mägi-Karabahhi Vabariiki ja Nahhitševani autonoomse vabariigi piirkonda Aserbaidžaanis. Need alad moodustasid osa Osmanite riigist ja teistest riikidest.^[9]

Vaata ka

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 Hansen, Randall. Immigration and asylum: from 1900 to the present. Lk 13.^{[alaline kõdulink]}
↑ Dufoix, Stéphane (2008). Diasporas. Berkeley, California: University of California Press. Lk 84. ISBN 9780520253599. A department charged with relations wit the "diaspora-spyurk in Armenian, was created withing the Ministry of Foreign Affairs.
↑ Harutyunyan, Arus (2009). Contesting National Identities in an Ethnically Homogeneous State: The Case of Armenian Democratization. Western Michigan University. Lk 56. ISBN 9781109120127. In addition, Soviet authorities allowed the establishment of the Committee for Cultural Relations with Diaspora Armenians, commonly referred to as Spyurk (i.e., diaspora) Committee, with an objective to strengthen homeland-diaspora ties.
↑ Herzig, Edmund. The Armenians: Past And Present In The Making Of National Identity. Lk 126.
↑ Ember, Melvin (2005). Encyclopedia of Diasporas: Immigrant and Refugee Cultures Around the World. Lk 46.
↑ ^6,0 ^6,1 ^6,2 Ember, Melvin; Ember, Carol R.; Skoggard, Ian (2004). Encyclopedia of Diasporas: Immigrant and Refugee Cultures around the World. Springer. Lk 36–43. ISBN 0-306-48321-1.
↑ Harutyunyan, Arus. Contesting National Identities in an Ethnically Homogeneous State: The Case of Armenian Democratization. Western Michigan University. Lk 192.^{[alaline kõdulink]}
↑ "Armenia seeks to boost population". BBC News. 21.02.2007. Originaali arhiivikoopia seisuga 3.09.2008. Vaadatud 05.09.2008.
↑ Melvin Ember, Carol R. Ember, Ian A. Skoggard (2004). Encyclopedia of diasporas: immigrant and refugee cultures around the world. Dordrecht, Netherlands: Kluwer Academic Publishers. Lk 36. ISBN 9780306483219. Currently, only one-sixth of that land [ancestral territory] is inhabited by Armenians, due first to variously coerced emigrations and finally to the genocide of the Armenian inhabitants of the Ottoman Turkish Empire in 1915.{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

Kirjandus

Ayvazyan, Hovhannes (2003). Հայ Սփյուռք հանրագիտարան [Encyclopedia of Armenian Diaspora] (Armenian). Kd 1. Yerevan: Armenian Encyclopedia publishing. ISBN 5-89700-020-4.{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)

Välislingid

Neruzh Diaspora Tech Startup Program
Armeenia Diasporaaministeeriumi koduleht
Hayern Aysor (Armeniaanlased tänapäeval) Armeenia Diasporaaministeeriumi koduleht
The Armenian Diaspora Today: Anthropological Perspectives. Artiklid ajakirjas Caucasus Anallytical Digest No. 29

[RHansen-1] 1,0 ^1,1 Hansen, Randall. Immigration and asylum: from 1900 to the present. Lk 13.^{[alaline kõdulink]}

[ceRkU-2] Dufoix, Stéphane (2008). Diasporas. Berkeley, California: University of California Press. Lk 84. ISBN 9780520253599. A department charged with relations wit the "diaspora-spyurk in Armenian, was created withing the Ministry of Foreign Affairs.

[10acK-3] Harutyunyan, Arus (2009). Contesting National Identities in an Ethnically Homogeneous State: The Case of Armenian Democratization. Western Michigan University. Lk 56. ISBN 9781109120127. In addition, Soviet authorities allowed the establishment of the Committee for Cultural Relations with Diaspora Armenians, commonly referred to as Spyurk (i.e., diaspora) Committee, with an objective to strengthen homeland-diaspora ties.

[yEm7z-4] Herzig, Edmund. The Armenians: Past And Present In The Making Of National Identity. Lk 126.

[ediaspora-5] Ember, Melvin (2005). Encyclopedia of Diasporas: Immigrant and Refugee Cultures Around the World. Lk 46.

[Encyclopedia_of_Diasporas-6] 6,0 ^6,1 ^6,2 Ember, Melvin; Ember, Carol R.; Skoggard, Ian (2004). Encyclopedia of Diasporas: Immigrant and Refugee Cultures around the World. Springer. Lk 36–43. ISBN 0-306-48321-1.

[XYv8v-7] Harutyunyan, Arus. Contesting National Identities in an Ethnically Homogeneous State: The Case of Armenian Democratization. Western Michigan University. Lk 192.^{[alaline kõdulink]}

[evKk9-8] "Armenia seeks to boost population". BBC News. 21.02.2007. Originaali arhiivikoopia seisuga 3.09.2008. Vaadatud 05.09.2008.

[Encyclopedia_of_diasporas-9] Melvin Ember, Carol R. Ember, Ian A. Skoggard (2004). Encyclopedia of diasporas: immigrant and refugee cultures around the world. Dordrecht, Netherlands: Kluwer Academic Publishers. Lk 36. ISBN 9780306483219. Currently, only one-sixth of that land [ancestral territory] is inhabited by Armenians, due first to variously coerced emigrations and finally to the genocide of the Armenian inhabitants of the Ottoman Turkish Empire in 1915.{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]