Aru mõis (Nõo)
|
See artikkel räägib Aru mõisast Nõo kihelkonnas; teiste samanimeliste kohta vaata artiklit Aru mõis. |
Aru mõis (saksa keeles Arrohof) oli rüütlimõis Tartumaal Nõo kihelkonnas. Tänapäeval jääb mõisakompleks Tartu maakonna Elva valla Mälgi küla territooriumile.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Aru mõisa (Arrohof) on esmamainitud 1582. aastal Rzeczpospolita ürikutes. Pärast piirkonna Rootsi kuninga võimu alla minemist 1625. aastal läänistati mõis 1632. aastal Tartu õuekohtu president Peder Eriksson Sparrele (1592–1647), hiljem oli omanik tema poeg Per Persson Sparre (1633–1669), kelle abikaasa Sigridi (sünd. Horn af Åminne; 1630–1693) omanduses oli mõis kuni mõisate reduktsioonini.
Pärast Põhjasõda said mõisaomanikeks Osterwaldid. 19. sajandi keskel omandas mõisa von zur Mühlenite aadliperekond (Georg von zur Mühlen (1798–1877), Aru perekonnaliini[1] rajaja Tartumaal, dr med Georg Friedrich von zur Mühlen (1828-1907), Georg Ferdinand von zur Mühlen ja Rudolph Julius von zur Mühlen, Rudolf Julius von zur Mühlen (1845-1913). Rudolf Julius von zur Mühleni käestostis mõisa 1913. aastal soomlane filosoofiamagister Ilmari Auer, kes kinkelepinguga 1917. aastal andis mõisa, mille väärtus oli 312 000 rubla, Minni, Karli t Rüütli (sünd Auer), Tartu 2. Gildi kaupmees Oskar, Karli p Wirkhaus, kolleegiumi assessor Peeter, Jakobi p Kase, Tartu kodanik Alexander, Peteri p Keis, Heinrich, Jaani p Koppel, Tartu kodanik Hans, Tõnise p Lellep ja Mihkel, Everti p Parts, vannutatud advokaat Karl, Everti p Parts, õpetaja Evald Jaani p Steinberg ja arst Anton, Mardi p Schulzenberg[2]. Aru mõis oli üks umbes seitsmest protsendist rüütlimõisatest, mis siirdusid eestlaste kätte.
Jaan Prüüs ostis mõisa 1917. aastal.
Mõisasüda jäi Prüüside kätte ka pärast 1919. aasta maade riigistamist[viide?]. Küll võttis mõisa ära Nõukogude võim, kes küüditas omanikud Siberisse. 1992. aastast kuulus mõisasüda Prüüside järglasele Mall Kirsipuule[3], kes tapeti 2003. aastal röövmõrvas.[4]
Mõisaansambel
[muuda | muuda lähteteksti]Peahoone
[muuda | muuda lähteteksti]Aru mõisa härrastemaja oli ühekorruseline välimuselt lihtne lameda katusega hoone, mis püstitati 1840. aastatel. Hoonet ilmestas otsas asunud lai klassitsistlik aken-uks, mille ette püstitati hiljem historitsistlik veranda.
Mõisahoones oli 16 tuba. Suurem osa mõisa sisustavast mööblist oli pärit Peterburist.
Teise maailmasõja aastail hoiti Aru mõisahoone keldrites Eesti Rahva Muuseumi kogusid. Nõukogude perioodil kasutati mõisa peahoonet kolhoosikontorina. Hoone otsas paiknenud historitsistlik veranda lammutati ja aken müüriti kinni. Samuti tehti hoonele juurdeehitus. Remondi käigus lõhuti kõik ajaloolised kaminad ja ahjud.
Mõisakompleks
[muuda | muuda lähteteksti]Mõisakompleksi kuulus veel valitsejamaja, ait, meierei, veidi eemal asuv koorejaam, veski ja laut. Mõisale kuulus mitu karjamõisat ja moonakate maja.
Praegu on veel säilinud ait, valitsejamaja ja meierei. Neist esinduslikum on suur tellisait. Aida keskosas on kolme kaaravaga kaaristu ja välimust kaunistavad ristikujulised õhutusavad otsaviiludel. Hoone restaureeriti osaliselt 2000. aastal.
18. sajandi lõpul rajati mõisa barokkstiilis park, kuhu istutati 42 liiki taimi. Pargitiigi kaldal oli kiviktaimla.
Mõisa kalmistu
[muuda | muuda lähteteksti]Mõisa kalmistu jääb mõisa südamest linnulennult umbes 0,6 km kaugusele lõunaedelasse.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Transéhe-Roseneck, Astaf von, Genealogisches Handbuch der livländischen Ritterschaft. 1, Görlitz: Verl. für Sippenforschung und Wappenkunde Starke 1929, seite 270
- ↑ Aru mõis (Nõo khk), Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis
- ↑ Sander Silm, Aru mõisa omanik annab tööjärje üle pojapojale, Tartu Postimees, 16. juuli 2002
- ↑ "Ühe mõrva lugu: kus tehti uurimisel viga?" Eesti Ekspress, 20. detsember 2007
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Aru mõis (Nõo khk), Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Hagemeister, Heinrich von; F. von Buxhövden (1836). Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. T. 1–2. Riga: E. Frantzen. Lk 22.
- Maiste, Juhan. Nutt, Nele. Tartumaa mõisad. Näituse "Kaotatud paradiis" kataloog. − Eesti Põllumajandusülikool. Maastikuarhitektuuri eriala toimetised II. Balti villa rustica II. Tartu: 2005. Lk 20.
- Praust, Valdo. Tartumaa mõisad. Tallinn: Tänapäev, 2008. Lk 86-9.
- Stryk, Leonhard von (1877). Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der ehstnische District mit vier karten. Dorpat: C. Mattiesen. Lk 514 lk. lk. 110-111
- Tartumaa: maadeteadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Peatoim. J. Rumma, toim. J. G. Granö, J. V. Veski. − Eesti I. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925. Lk 296 [1].
Kirik: Nõo Püha Laurentsiuse kirik
Mõisad: Nõo kirikumõis | Aru mõis | Keeri mõis | Luke mõis | Meeri mõis | Pangodi mõis | Tähtvere mõis | Unipiha mõis | Vana-Nõo mõis | Vastse-Nõo mõis