Albert Freibach

Albert Konstantin Freibach (12. juuni 1877 Tallinn – 1. veebruar 1966) oli Eesti kriminaalpolitseinik ja sõjaväelane.

Nooruspõlv tsaariajal

Albert Freibach omandas neljaklassilise hariduse linnakoolis. 1898. aastal võeti ta tsaariväkke liisu tõmbamise alusel, kus teenis 1902. aastani Tallinna Sõjaväe Ülema juures kirjutaja õpilasena, saavutades teenistuse lõpuks keskmise järgu vanemkirjutaja positsiooni. Pärast teenistust astus Tallinna politseisse, teenides algul ülevaatajana, hiljem juba pristavi abina.

1913. aastal asus Freibach tööle Saraatovi linna politseis, kus teenis reservi ülemana kuni tsaarivõimu kukutamiseni. Tsaaripolitseis teenides autasustati teda mitme kõrge aumärgiga.

Kuni Oktoobrirevolutsiooni puhkemiseni teenis ta Vene tegevas sõjaväes läänerindel likvidatsioonikomisjonis. Saksa okupatsiooni viimastel kuudel teenis Tallinna linnapolitseis kriminaalosakonna ülemana. Vabadussõja puhkedes astus vabatahtlikult 5. jalaväe Rakvere polgu ratsakuulipildurite komandosse, mis hiljem Balti pataljoniks ümber nimetati.

Eesti Vabariigi politseinik

1. jaanuaril 1920 määrati Freibach algselt Politseivalitsuse poolt äsja loodud Rakvere kriminaalpolitsei ülemaks, kuid määrati peatselt ümber Narva kriminaalpolitsei osakonnaülemaks. Tema saabumist Narva 17. jaanuaril loetakse Narva kriminaalpolitsei asutamise tähtpäevaks. Esimesed paar nädalat olid Freibachile katsumuseks: olude tõttu oli ta sunnitud kasutama Central võõrastemaja numbrituba tööruumina, kuniks talle väljastati vanalinnas, Rahu tänav 15 aadressil asunud endise Loodearmee staabiruumid. Ka raskendas olukorda plekilisse soetõppe nakatumine, mille levik sõjapõgenikest tulvil Narvas laialdaselt levinud oli. Haiguse ajal täitis ülema kohust tema sekretär Martin Juurik. Freibach tuntuks kui ranget korda ja kutse-eetika järgimist nõudva ülemana, kes vastutas piirilinnas kriminaalosakonna nullist ülesehitamise eest.

Narva kriminaalpolitsei ülemana teenis ta 4. maini 1925, mil ta määrati Võru kriminaalpolitsei komissariks. 29. septembril 1931 sattus Freibach teenistusülesandeid täites mootorrattaga avariisse, põrgates kokku hobuveokiga. Selle õnnetuse järel tekkis tal parema õla ja õlaliigese ning käe närvide põletik, mis põhjustas väljakannatamatut valu. Albert Freibach vabastati teenistusest 1. augustil 1934 parandamatu haiguse tõttu.

Okupatsiooniaastad

Esimese Nõukogude okupatsiooni ajal õnnestus Freibachil vältida NKVD poolt arreteerimist ja küüditamist. Hiljem on tema pojatütar Rita Mellis väitnud, et Albert Freibach teenis Saksa okupatsiooni aastatel taas kriminaalpolitseinikuna Tartu osakonnas.

1944. aastal otsustas Freibach abikaasa, minia ja kolme lapselapsega Eestist lahkuda. Suutmata leida oma poega, Feliksit, asusid Freibachid Paldiskist viimase Saksa laevaga lääne poole teed. Poolast jätkati teekonda Saksamaa poole jalgsi. Mitmete asjaolude tõttu ei suutnud nad Elbe jõge ületada, mille pärast jäid nad sõja lõppedes vastutahtmist Nõukogude okupatsioonitsiooni. Sealt viidi nad kui Nõukogude kodanikud Grodnani, kust edasi pidid jalgsi Eestisse naasma. Ohtliku elemendina ei lubatud neil asuda elama ühtegi suuremasse linna. Niisiis sai nende uueks koduks Vasalemma. Freibach kuulati korduvalt Pagari tänava ruumides Nõukogude julgeolekuametnike poolt üle. Teadmata põhjustel teda ei arreteeritud, ega Siberisse saadetud. Võimalik, et ei nähtud nüüdseks 70-aastaseks saanud mehes enam ohtu.

Surm

Puhkust armastava mehena sõitis Freibach igal nädalal Haapsalu–Tallinna rongiga pealinna, et seal saunas käia. 1966. aasta jaanuaris tekkis tal rahvast puupüsti täis rongis konflikt vene rahvusest noorte kambaga, kes takistasid tal kodu poole sõites enda peatuses rongist lahkuda. Saades rongilt maha Laitse peatuses, hakkas ta läbi lume jalgsi kodu poole liikuma. Lõpuks võttis mööduva veduri juht külmast kannatanud mehe rongile ja viis ta Haapsalu haiglasse. Kuna arstide hinnangul oli mehe tervis niivõrd halb, saadeti ta Risti haiglasse surema. Kui tema pereliikmed ta lõpuks üles leidsid, oli Albert Freibach juba maapealse eluga lõpparve teinud.

Isiklikku

Albert Freibach abiellus Marie Jürgensiga (1885–1958), kellega neil oli kaks poega, Edgar (s. 1905) ja Feliks (s. 1906); mõlemast said samuti kriminaalpolitseinikud. Edgar pääses üksinda 1944. aastal Rootsi, emigreerudes hiljem Ühendkuningriiki, kus elas ülejäänud elu Feliksi katse põgeneda pealetungiva Punaarmee eest ebaõnnestus ning ta arreteeriti, mille järel mõisteti ta 11. aprillil 1945 mahalaskmisele.