Al Capone

Al Capone (1931)

Al Capone, kodanikunimega Alphonse Gabriel Capone (17. jaanuar 1899 Brooklyn, New York – 25. jaanuar 1947 Florida) oli Ameerika tuntuim gangster ja suurim avaliku korra kokkuvarisemise sümbol Ameerika Ühendriikide 1920. aastate kuiva seaduse ajal. Capone'il oli peamine roll ebaseaduslikes tegevustes ning seetõttu teati Chicagot linnana, kus seadused ei kehti.

Elulugu

Alphonse Gabriel Capone, tuntud kui "Al" Capone sündis 17. jaanuaril 1899 New Yorgis Brooklyni linnaosas, Itaalia immigrantide peres. Ta mõlemad vanemad olid austatud inimesed, isa töötas juuksurina ning ta ema oli elu lõpuni usklik. Kokku oli Al Capone'il kuus venda ja kaks õde: James Capone (tuntud kui Richard Two-Gun Hart), Raffaele Capone (tuntud kui Ralph "Bottles" Capone), Salvatore "Frank" Capone, John Capone, Albert Capone, Matthew Capone, Rose Capone ja Mafalda Capone.

Väikse poisina liitus Capone kohalike jõukudega nagu Junior Forty Thieves ja The Bowery Boys. Teismelisena tegeles Al vargustega, kus vajadusel kasutas ka rusikaid. Kord nägi ta, kuidas vanalt leselt varastati pesulaud, mille peale organiseeris ta kamba, kes aitas selle naisele tagasi saada ja varastajaid karistada.

Capone käis 6. klassini katolikus koolis, kust ta siis välja visati. Põhjuseks oli konflikt tema ja õpetaja vahel, kus ta lõi teda rünnanud õpetajat. Pärast koolist välja viskamist üritas ta elada ausat ja korraliku elu, töötades kommipoes, bowling'us keeglite paigutajana, relvatehases ning trükikojas.

Pärast neid töökohti otsustas Capone kuritegevuse kasuks ja liitus jõuguga Five Points Gang, mida valitses Johnny Torio, kellega ta kiiresti sõbrunes ja kes muutus Ali iidoliks. Vaatamata otsusele liituda kuritegevusega, toetas ta alati oma peret rahaliselt. Selle jõugu liige pakkus Capone'ile tööd baarmeni-turvamehena pubis Harvard Inn.

Sellest pubist sai Al oma armid ja hüüdnime "Scarface". Armid sai ta kakluse käigus kliendi vennaga. Frank Gallucio sisenes pubisse oma õe Lena ja tüdruksõbra Mariaga. Al märkas Lenat ja hakkas talle naeratama ning teda jõllitama, millest Franki õde oli häiritud. Seepärast palus õde enda vennal öelda Capone'ile, et too lõpetaks sellise käitumise. Frank tahtis minna ja paluda Alil tagasi tõmbuda, kuid enne jõudis Capone kummarduda Lena juurde ja öelda: "Honey, you have a nice ass and I mean that as a compliment, really" (eesti k "Kullake, sul on kena pepu ja ma mõtlen seda komplimendina, ausalt."). Ta ütles seda nii tugeva häälega, et kõrvallauas istujad võpatasid. Frank kuulis seda, mispeale läks ta endast välja ning leppimata sellise käitumisega, nõudis ta, et Capone vabandaks Lena ees. Al vastas, et tegi vaid nalja, kuid Galluccio sellist käitumist naljakaks ei pidanud. Capone lõpetas naeratamise ning ründas Franki. Frank pani käe kiiresti tasku ja haaras sealt noa, millega tõmbas üle Capone'i põse kolm korda. Ta sihtis kaela, kuid et ta oli enne joonud mitu pudelit alkoholi, tabas nuga ainult nägu.

Capone'ile tehti 30 õmblust. Ta häbenes neid arme ja seepärast hakkas ta hiljem väitma, et tema armid tulid sõjast.

30. detsembril 1918 abiellus Capone Mae Josephine Coughliniga, kes oli katoliku usku iirlane ja kes sama kuu alguses sünnitas Capone'ile esimese lapse Albert Francis ("Sonny") Capone'i.

Kuritegevus

1920. aastal kolis Al Chicagosse, kuhu Johnny Torrio ta värbas. Aastal 1923 ostis Capone 5500 dollari eest väikse maja aadressil 7244 South Prairie Avenue, kuhu ta pere asus elama.

1923. aastal valiti Chicago linnapeaks reformist William Emmett Dever, mispeale Torrio ja Capone otsustasid jõugu kolida üle Cicero eeslinna. 1. aprillil 1924, kui Torrio oli parasjagu puhkusel, toimusid Cicero linnapea valimised. Korrumpeerunud vabariiklasest linnapea Joseph Klenha palus tagasivalimiseks abi Capone'ilt, lubades neile vastutasuks immuniteeti seaduse eest. Seepeale saatiski Capone ligi 200 jõuguliiget relvadega valimisjaoskondadesse, et jälgida, et valijad hääletaksid "õige" kandidaadi poolt. Klenha võitiski valimised.

Pärast aastaid kuritegevuslikku elu, tegi North Side Gangi Torriole 24. jaanuaril 1925 atentaadi ning ta saadeti aastaks vanglasse. Vabanedes otsustas ta minna pensionile. Ta andis jõugu juhtimise üle Capone'ile ja kolis tagasi koju Itaaliasse. Capone valitses suurt osa allilmast, ta sissetulek aastas oli ligikaudu 100 miljonit dollarit. Raha sai ta baare, kasiinosid, bordelle, hobuse- ja võidusõiduradasid, ööklubisid, viinavabrikuid ning õlletehaseid kontrollides.

Peagi köitis Al Capone meedia tähelepanu. Teda nähti kui Robin Hoodi, kes teeb heldeid annetusi, alustades 20-dollarilise jootraha jätmisest ning lõpetades tasuta jalgrataste jagamisega. Kuid kõik ei läinud alati hästi, North Side'i gangsterid Hymie Weiss ja Bugs Moran tahtsid Capone'ist lahti saada.

20. septembril 1926 sõi Capone Hawtone'i hotelli restoranis. Kümnest autost koosnev kolonn, Thomsoni automaatidega ja pumppüssidega varustatud gangsterid avasid tule ning hävitasid peaaegu täielikult esimese korruse restorani ja hotelli. Capone'i ihukaitsja Frankie Rio tõmbas Ali põrandale pärast esimese lasu kuulmist. Paar kõrvalseisjat said vigastada kuulide rikošettidest ja klaasikildudest, kuid Al ega keegi teine haavata ei saanud. Capone maksis ühe poisi ja ta ema ravi eest, päästes nii naise nägemise kaotusest.

See sündmus sundis Capone'i vaherahu kuulutama, kuid see ei õnnestunud. Ta peakorteris olid salajased tunnelid, mis aitasid rünnakute eest pääseda. Capone ei liikunud kunagi üksi ringi, tal oli rohkem kaitsjaid kui USA presidendil Calvin Coolidge'il. Capone'il oli 1000-dollariline kohandatud Cadillaci limusiin, mis meenutas rohkem tanki; auto mass oli seitse tonni, see oli varustatud kuulikindlate akende, politseisireeni ning run-flat rehvidega, mille purukstulistamise korral sai auto ikkagi arendada kiirust kuni 90 km/h.

Tapatalgud

1929. aastal tellis Capone Saint Valentine'i hukkamise. 14. veebruaril 1929 andsid Capone'i mehed relvameestele märguande, mille peale kaks tema meest, kes olid riietunud politseinikeks, sisenesid garaaži. Morani jõugu liikmed pidasid seda politseireidiks, mispärast visati oma relvad maha ning pandi käed seinale. Libapolitseinikud andsid signaali automaatidega meestele, kes sisenesid hoonesse ja hukkasid 7 inimest, tulistades nende pihta üle 70 kuuli.

Üks neist, Frank Gusenberg, jäi ellu ning ta toimetati haiglasse, kus ta toibus. Tema kehas oli 22 kuulihaava, mis olid saadud 14 kuulist. Kui politseinikud hiljem küsisid Gusenbergilt, kes teda tulistas, oli mees öelnud, et mitte keegi.

Capone'i mehed hävitasid Morani kamba, kuid teda ennast neil tappa ei õnnestunud. Moran pidi olema ka samas garaažis, kuhu sisse tungiti, kuid sel päeval oli ta sinnajõudmisega hilinenud.

Capone'il endal oli muidugi alibi – ta oli tapatalgute ajal Floridas.

Heategevus

Kuigi Capone tellis tosinaid mõrvu ning tappis ka ise, kohtles ta inimesi tihti õiglaselt ja lahkelt. Ta oli võrdselt tuntud nii oma vägivaldse loomu kui tugeva lojaalsus- ja autunde poolest. Capone avas suure depressiooni ajal, 16. novembril 1930 Chicagos supiköögi "Big Al’s Kitchen for the Needy", eesmärgiga aidata töötuid mehi. Köök jagas päevas kolm söögikorda, milleks oli supp lihaga, sai, kohv ja pontšikud. Ta söötis päevas keskmiselt üle 3500 inimese.

Lõpp

1931. aastal, pärast viit aastat Capone'i püüdmiskatseid, ta vahistati. Ta üritas vandekohtunikele altkäemaksu anda, kuid kohtunik sai sellest teada ja vahetas viimasel hetkel vandekohtunikud välja. Kohtunik mõistis ta 11 aastaks vangi. See oli pikim maksude maksmata jätmise eest antud karistus. 1932. aasta mais saadeti ta Atlanta kinnipidamisasutusse, kus tal olid suured privileegid. Ta elas seal nagu kuningas: tal oli kõige pehmem voodi, kõige suurem kogus mööblit, kõige rohkem riideid, sai hästi süüa ja lisaks oli tal igaks juhuks kongi peidetud mitu tuhat dollarit sularaha.

Mõnda aega hiljem saadeti ta suurte privileegide pärast lühikeseks ajaks Lincoln Heightsi vanglasse ning seejärel 11. augustil 1934 Alcatrazi. Tema elu Alcatrazil muutus põrguks, ta eraldati välismaailmast täielikult. Ta võis suhelda ainult oma perekonnaliikmetega, kuid seda vaid kaks korda kuus ja ainult siis, kui nad tegid avalduse ja see kinnitati.

Capone'i lugupidamatus vangla sotsiaalsete reeglite vastu tekitas talle peagi kaasvangide hulgas vaenlase. James Lucas, Texase pangaröövel, kellele määrati vanglakaristuseks 30 aastat, läks Al Capone'iga vastamisi juuksuris järjekorras olles, kus Al teistest ette trügis. James käskis tal minna järjekorra lõppu, kuid Capone küsis temalt: "Kas sa tead, kes ma olen?". Selle peale haaras Lucas juuksurikäärid, surus need Capone'i kõrile ning vastas: "Jah, ma tean, kes sa oled, rasvapall. Ja kui sa ei lähe selle neetud järjekorra lõppu, siis ma saan teada, kes sa olid". Mõni hetk hiljem üritas Lucas teda tappa kääridega selga pussitades, kuid see ei õnnestunud.

Capone'i vanad meetmed vanglas ei töötanud, seega hoidis ta rohkem omaette. Mõnda aega hiljem hakkas ta tervis noorena saadud süüfilise tõttu halvenema. Viimase aasta oma 11-aastasest karistusest viibis Capone vangla haiglas, segaduses ja ebakindlana. Capone istus oma karistuse Alcatrazil lõpuni ja 6. jaanuaril 1939 viidi ta üle föderaalsesse parandusasutusse California osariigis.

Ta vabastati tingimisi 16. novembril 1939 pärast lühiajalist haiglas viibimist ning ta naasis koju Palm Islandile Floridas. Ta kontrollivajadus ja huvi kuritegevuse vastu lakkas, ta ei olnud suuteline enam oma jõuku juhtima. Capone kaotas palju kehakaalu ning tema füüsiline ja vaimne tervis olid neurosüüfilise tõttu halvenenud. 1946. aastal tegid psühholoogid ja psühhiaatrid uuringuid ning jõudsid järeldusele, et Capone'i vaimne areng vastas 12-aastase omale.

21. jaanuaril 1947 oli Capone'il insult, tema teadvus hakkas küll taastuma, kuid ta sai kopsupõletiku ning mõned päevad hiljem suri südameseiskumise tõttu. 25. jaanuaril 1947 kell 19:30 suri Capone oma kodus Palm Islandil, ümbritsetult perega. Matustel osales sadu inimesi: tema vaenlased, ihukaitsjad, jõugu liikmed, pere ja teised. Nad kõik tulid talle austust avaldama, vaatamata sellele, et tal polnud enam võimu ega kuulsust. Capone maeti esmalt Mount Olivet'i surnuaiale Chicagos oma isa Gabriele ning venna Franki vahele, kuid 1950. aasta märtsis viidi kõigi kolme säilmed Mount Carmeli surnuaiale Hillside'i.

Välislingid

• Ristiisa pubi, ajalugu