Mine sisu juurde

Aluliina ordulinnus

Allikas: Vikipeedia

Kaart

 See artikkel räägib ordulinnusest Kirde-Lätis; Virumaa muinaslinnuse kohta vaata artiklit Alulinn

Aluliina ordulinnus (ka Alulinna ordulinnus, Alūksne ordulinnus; läti Marienburgas pils, Alūksnes pils, saksa Marienburg, 'Maarjalinnus')[1] on varemetes linnus Kirde-Lätis Alūksnes[2] Alūksne järve lõunaosas asuval Pilssala ehk Marijas sala järvesaarel.[3]

Aluksne linna vapp
Vaade järvesaarel asuvatele linnusevaremetele Aluliina vanalinna poolt

1342. aastal Liivi ordumeistri Burchard von Dreilebeni ajal Liivimaa idapiirile Adsele maakonda ehitatud Aluliina ordulinnus (saksa Marienburg) oli Liivi ordu Aluliina komtuurkonna keskus ja komtuuri residents. Samal perioodil ehitati ka stiililt samalaadsed Irboska linnus ja Vastseliina linnus (Neuhausen).

Aluliina oli üks suuremaid ja tähtsamaid Liivi ordu piirilinnuseid vastu Venemaad. Praegusest Vene-Läti piirist jääb see umbes 30 km kaugusele.

Nimekujud

[muuda | muuda lähteteksti]
Vaade Aluliina linnusevaremetele edelast 1826
Vaade Aluliinale 1791, järvesaarel on näha linnusevaremed
  • 1413 – Marienburg
  • 1420 – Marienborch
  • 1431 – Mergenborch
  • 1436 – Mergenborgh
  • 1438 – Margenborg
  • 1495 – Maryenborch
  • 1500 – Merienborg
  • 1501 – Margenborch, Merienburg, Marienburgh, Marienborg
  • 1521 – Marienbugk
  • 1540 – Margennborch, Marienburch[4]
  • 1786 – Allohksne, Alluisne[5]

Venelased nimetasid seda keskajal Allistiks[6] (Олыста, Алыстъ, Волыстъ)

Lätlaste arvates asus Aluliina järve kaldal latgalite muinaslinnus Olistes.[7] Hilisem nimi tuleneb lätikeelsest sõnast "olūksna", mis tähendab allikat metsas.

Alulinnast on teada 20 piirkonnakomtuuri (Aluliina komtuur). Löwis of Menari andmetel on aastatest 1342–1560 teada 24 piirkonnakomtuuri ja üks pealik, 1548–1559 2 linnusekomtuuri ja XVI sajandil üks droost (majandusülem).

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Linnuse tekkimisest XV sajandi lõpuni

[muuda | muuda lähteteksti]

1224, kui sakslased allutasid omale läänemeresoome ja läti segarahvastikuga Atsele maakonna, sai Mõõgavendade ordu omale maa keskosa – Atsele ja Aluliina piirkonna, Riia piiskop lõunapoolsed Purnava, Bērzene, Abelene ja Abrene piirkonna. Põhjapoolse osa sai oma valdusse hiljem Tartu piiskop.

1284. aastal on kirjalikes allikates esmamainitud Aluliina järve saarel asetsevat Liivi ordu linnust. Tollal pidi see tõenäoliselt olema palkehitis, mis võis olla sakslaste jaoks kohandatud kunagine kohalike hõimude muinaslinnus. Teistel andmetel dateeriti Pihkva leetopissis sellesse aastasse ainult asula tekkimine Aluliina.

1340 tekkis kunagise Adsele muinasmaakonna piiride täpsustamisel ja mõjupiirkondade jaotamisel sakslaste ja Pihkva venelaste vahel suur tüli, ordurüütli Heinrich von Pleskow ("Pihkva Henrik") süü tõttu väljus olukord rahumeelsetest piiridest ja alustati üksteise vastu sõjategevust. Venelased ründasid järgnevalt Atsele ordulinnust, mis ajendaski ordut puitlinnust maha kiskuma ja rajama kivist tugevat Aluliina piirikindlust ning samuti ehitama välja Vastseliina piiskopilinnust.[8]

1341. aastal alustati baltisaksa ajaloolaste andmetel Aluliina kivilinnuse ehitamist ordumeistri Burchard von Dreilebeni (Burkhart von Dreyleven) poolt.[9] Samal perioodil ehitati ka stiililt samalaadsed Irboska ja Vastseliina linnus (Neuhausen). Teistel andmetel tegi ordumeister siis alles ettepaneku rajada idapiiri kindlustamiseks 2 linnust – Aluliina (Marienburg – Neitsi Maarja) ja Vastseliina (Frauenburg – Jumalaema).[10]

1342, 2. märtsil pühitseti linnus pärast valmimist sisse. Linnuse asutamisandmed on vasturääkivad. Hermann Warthberge kroonikas öeldakse jälle, et linnuse ehitust alustati 25. märtsil 1342, Püha Maarja päeval, millest linnus ka nime sai. Üsna linnuse tekke algusaegadel ründasid aga venelased (pihkvalased); kellele piirilinnuse teke meelehärmi valmistas; seda 300 mehega, löödi siiski sakslaste poolt tagasi ja tapeti 28 venelast.[11]

1349, pärast seda kui komtuuriks oli saanud Gerlach von Haren, toodi ka konvent Atsele linnusest Aluliina üle. Ilmselt pidi selleks ajaks olema valminud vähemalt konvendihoone I järk.

Leedu suurvürsti Vytautas Suure pitsati jäljend 1407

1360 valiti Liivi Ordu meistriks kunagine üks esimesi Aluliina komtuure, "türanni" kuulsusega Arnold von Vietinghoff.[12] Piirilinnuse tähtsust näitab see, et edaspidi valiti ordumeistriks ja maamarssaliks mitmeid Aluliina komtuure.

1406 või 1409 põletati linnus maha Leedu suurvürsti Vytautas Suure vägede poolt tema sõjakäikude ajal Pihkva linna vastu. See valitseja oli üks kahest, kes andsid surmahoobi Grünwaldi lahingus Saksa Ordu ülemvõimule Preisimaal.

1421. aastast on teada üks varasematest läänistustest Aluliina linnusepiirkonnas, kui ordumeister Sigfried Lander von Spanheim läänistas Gerdt Hoppele mitmeid erinevaid maatükke, millest hiljem tekkisid Hopa mõis ja asula (Ape). Aluliina linnuselään hõlmas kogu suurt Aluliina kihelkonda (Kirchspiel Marienburg), millest veel 1733 eraldati Apekalnsi kihelkond (Kirchspiel Oppekaln).[13] Nendes kahes üsna tihedalt asustatud ja heade põllumaadega kihelkondades XVIII sajandil olnud enam kui 25 mõisast olid enamus tekkinud juba orduajal. Suurema linnuse ja piirilõigu tõhusamaks kaitsmiseks oli vägagi vajalik paljude sakslastest maaomanike tekitamine maade läänistamise kaudu.

1432 on ühes ürikus mainitud Aluliina linnusekirikut.[14]

1451 toimus ordulinnuste revisjon. Aluliina linnuses oli tollal aruande järgi 8 orduvenda, neist 1 preestervend, turviseid oli varutud kokku 30 rüütlile.[15]

1478 sooritasid pihkvalased rünnaku piiriäärsetele ordu maadele.

1481 rüüstasid Moskva suurvürsti Ivan III väed Aluliina piirkonda, kuid linnust ei vallutanud.[8]

1488 toimus Saksa Ordu kõrgmeistri Martin Truchseß von Wetzhauseni käsul Liivimaal ordulinnuste visitatsioon, milles kirjutatakse, et "Item das sloss Marienburg iss wol bespeyset mit allirley getreyde, fleysch, buchssen, pfeyl, harnysch etc." – Aluliina linnus on täielikult varustatud vilja, liha, püsside, hobuste, ... ja muu tarvilikuga.[16]

XVI sajandi algusest orduriigi lõpuni

[muuda | muuda lähteteksti]
Linnusevaremete ja nende asukoha plaan XVIII sajandi lõpust. Brotze

1558 lasi Preisimaa esimene hertsog Albrecht von Hohenzollern koostada oma erisaadikutel-spioonidel luureraporti Liivi orduväe sõjajõudude suuruse kohta. Aluliina komtuur võis raporti järgi 1555.–1556. aastal sõjaolukorras välja panna 150 ratsanikku.[17]

1558. aasta juuni keskel tungisid venelased Aluliina komtuurkonda, põletasid Aluliina alevi maha ja rüüstasid kogu piirkonnas.[18] Juuli keskel, pärast Tartu langemist, saatis ordumeister käsknikele laiali ringkirja, milles manitses kõiki oma linnuseid kaitsma. Aluliina komtuur ja Räisaku foogt (Rēzekne foogt) pidid häda korral, kui ei suudeta linnust kaitsta, taanduma Riia lähistele Salaspilsi (Kirchholm) linnusesse. Sama aasta septembri keskpaiku tungisid venelased Aluliina piirkonda, kuid linnust vallutada ei suutnud ja suundusid Atsele abilinnuse poole. Selle garnison põgenes ja venelased põletasid linnuse maha.

1559 toimusid venelaste rüüsteretked Aluliina ja Viļaka aladele.[19] Linnusekomtuur oli Aluliinas Goedert Tinn.[20]

1560 veebruari algul piirasid venelased vürst Andrei Kurbski juhtimisel 20 000 mehega Aluliina linnust. Venelastel oli ligi 30 suurtükki, kuid osa neist olid oma võimsuse suuremana näitamise ja vastase hirmutamise huvides puidust ülevärvitud mulaažid. Ordumeister tahtis oma ratsaväega minna Aluliina piiramisrõngast vabastama, kuid kuna peapiiskopkonna abiväed olid laiali läinud, jäi orduvägedest väheseks ja rünnak jäeti ära. Venelased olid kõikjale piirkonna teedele valvesalgad saatnud, et sakslased linnuse olukorrast teateid ei saaks. 14. veebruaril (9. veebruaril)[21], kui venelased olid suutnud veidi kaitsemüüri purustada ja linnusesse tuld visata, otsustasid komtuur Eberhard von Syburg zu Wischlingen, linnusepealik ja linnuse majandusülem (tingimusel, et sakslased vabalt minna lastakse) alistuda. Teistel andmetel oli alistumises süüdlane ainult linnusepealik Kaspar von Sibergen.[22] Kaitsemeeskonnas oli ka neid, kes pooldasid vastupanu jätkamist, kuna venelased olid piiramisel üsna edutud. Pärast tugeva Aluliina linnuse langemist muutis Ivan Groznõi meelt ja ei tahtnud orduga enam rahu teha.[23]

Märtsi algul linnuse endine komtuur ja pealikud vangistati suure ja tugeva kindluse liiga kergekäelise loovutamise eest. Ka usalduse kaotanud kaitsemeeskond pidi ordu maadelt lahkuma. 3. aprillil tungisid venelased Aluliinast edasi Trikāta piirkonda röövima. Poola kuningas Zygmunt II August väljendas oma rahulolematust Aluliina äraandmise puhul ja hoiatas ordumeistrit, et kui linnuseid paremini ei kaitsta, siis laseb ta need mehitada Poola garnisonidega.[24] Juuni keskel viidi endine komtuur koos linnusepealikuga Väina-Jõesuu linnusesse vangi.

Poola ja Rootsi aeg

[muuda | muuda lähteteksti]
Alumisel pildil on Aluliina linnuse varemed 1805. Brotze
Vaade linnusele loodest 1661. aastal. Storno joonistus Meierbergi reisi ajal
Aluliina linnuse kujutis XVII sajandist. (Jürgen Helms, 1628–1643). Kujutatud on eeslinnuste ringmüüri. Läti Akadeemiline Raamatukogu, Johann Christoph Brotze kollektsioon

1582, pärast venelaste väljalöömist maalt määras Poola kuningas Stefan Bathory Aluliina, Kulna ja Kirumpää staarostiks kuningliku kindralkomissari Liivimaal Stanisław Pękosławski.[25] Liivimaa ühendati Poola–Leeduga (Rzeczpospolita).

1582 koostas paavsti Gregorius XIII legaat Põhja-Euroopas jesuiit Antonio Possevino, kes oli juhtinud ka Poola ja Venemaa vahelise Jam Zapolski vaherahu sõlmimist, ilmselt paavsti ülesandel Liivimaa linnade ja kindluste kaardi, kus iga linnus oli kujutatud oma kordumatu silueti ja vastavalt tähtsusele ka suurusega. Aluliina on kujutatud viie torniga järvesaarel olevana ja keskmisest suuremana. Saksakeelsele nimele on lisatud ka nimekuju Alsist.[26]

1591 oli Aluliina linnuse pealik ja piirkonna vojevood Albrecht Latzky.[27]

1600 langesid linnus ja küla rootslaste kätte, kuid Poola väed Zamoyski juhtimisel vallutasid selle peatselt tagasi.[28]

1601. aasta 27. jaanuaril tulid Aluliina koondunud aadel ja mõisnikud hertsog Karli Rootsi vägede poole üle.[29] Vastav nõudmine saadeti Lõuna-Eestis viibiva hertsogi poolt Aluliina Adam Schrappferi ja Otto Vietinghoffiga, lubati Rootsi vägede kaitset, aadlile usuvabadust ja mõisate valdusõiguse säilimist.[30] Hertsog Karli teenistuses Poolalt vallutatud linnuste revideerijana ametis oleva Conrad Bussau andmetel oli linnus halvas seisukorras[31]

1625. aasta augusti ja septembri jooksul langesid taasalanud Poola-Rootsi sõjas rootslaste kätte Vastseliina, Atsele, Aluliina ja mitmed teised väiksemad linnused.[32] Rootsi vägesid juhatas krahv Gustav Horn.

1627 oli linnus heas seisukorras ja relvadega varustatud. Rootsi kuningas Gustav II Adolf läänistas kogu linnusevalduse, millesse Aluliina kihelkonnas kuulusid Marienburgi, Annenhofi, Hermannshofi, Malupi (koos Catharinenburgiga), Charlottenburgi ja Kalnemoisa (koos Ottenhofiga) mõis, kindralooberst Gustav Hornile (vabahärra Gustaf Evertsson Horn af Marienborg). Hiljem lisandusid valduse juurde Ilseni, Doremuische ja Alswigi mõis. Apekalnsi kihelkonnast sai Horn Alt–Laizeni, Neu–Laizeni ja Mariensteini mõisa. Mõisate reduktsiooniga XVII sajandi lõpul läks kogu valdus, milles oli 1688. aastaks kahe kihelkonna peale 106¼ adramaad haritavat maad, Rootsi riigile tagasi.[33]

1646 oli Aluliina komandant Mathias Hilgärtner, kellele Rootsi kuninganna Christina kinkis Goldbecki mõisa, mis Rootsi valitsusajal eelmise omaniku Heinrich Tiesenhauseni poolameelsuse tõttu Aluliina linnuselääni hulka oli arvatud.[34]

1656–1658 valdasid linnust järjekordse Vene-Rootsi sõja ajal Vene väed.[35] Venelased kasutasid seda linnust ka sõjas Poola-Leedu vastu.

Löwis of Menari joonistatud linnuse plaan

1658. aasta detsembris Vallisaare vaherahuga venelaste ja rootslaste vahel jäid venelastele kõik nende vallutatud kindlused ja linnad: Koknese, Vastseliina, Tartu, Aluliina, Antsla, Vasknarva, Vana-Väina, Räisaku, Lutsi ja Vilaka.[36]

1661 lihavõttepühade ajal peatus Aluliinas oma reisil Moskvasse Austria saadik parun Augustin von Meierberg. Sellest ajast on säilinud üks Storno linnusevaatega joonistus.[35] Linnus oli pealtnäha täiesti terve.[37]

1662 Kärde rahuga said rootslased linnuse lõpuks enda valdusse ja hakkasid kindlustusi taastama.[7]

1680 seadsid rootslased linnusesse üles 22 kahurit ja kaevasid linnuse saarepoolsesse külge kaks kaitsekraavi – ilmselt oli neil plaan sinna pikaks ajaks jääda paika.[7]

Vene arvatavasti 18. sajandi lõpu plaan Aluliina kindlustamiseks

XVII sajandi lõpus plaanisid rootslased fortifikatsioonimeister Erik Dahlbergi juhtimisel Aluliina põhjalikult ehitada ümber ja kindlustada.[36] Ordulinnusest kirdesse Kapsētase poolsaarele Tempļakalnsi mäele (Templimägi, 217 m) planeeriti rajada terve viie bastioniga kindlustatud linn.[viide?] Kuid plaani elluviimiseks ei jätku ei jõudu ega vahendeid, samuti algas enne Põhjasõda.

1701 – Vene väed tungisid Lõuna-Eestisse. Septembris toimusid lahingud Räpinas, Kasaritsal ja Rõuges. Kasakate, tatarlaste ja kalmõkkide rüüsteretked suundusid eriti Aluliina piirkonda.[38]

1702. aasta 24. augustil, pärast kümnepäevast piiramist, kui suurtükitulega oli juba purustatud märkimisväärne osa müüre, otsustas Rootsi armee komandör Florian Thilo von Thilau taganeda ja kindlus alistus kindralfeldmarssal Šeremetevi juhitud Vene vägedele. Sealjuures saavutati kokkulepe, et kui rootslased annavad linnuse käest, lubatakse neil vabalt lahkuda. Linnusesaart järvekaldaga ühendavast sillast üleminekul kostis kusagilt juhuslikku tulistamist ja vaherahu oligi rikutud ning Rootsi väed hävitati. Venelaste kätte langes vangi ka piiblitõlkija Ernst Glück ja tema kasutütar Marta Skawronska, kellest sai hilisem Vene keisrinna Katariina I. Linnust kaitses ka 300-meheline läti pataljon. Teistel andmetel kõik rootslased ei alistunud ja linnuse komandant suurtükiväekapten Wolf (Wulff) ja junkur Gottlieb lasid end koos järelejäänud kaitsemeeskonnaga õhku. Tollal purustati ka Rootsi ajal taastekkinud linnake ja Aluliinast jäi järele väike asula.[39]

Vene armee jalaväepolgu seersant. Tagaplaanil saarel Aluliina linnus 1702. aastal

Pärast Põhjasõda ei vastanud linnus sõjalise tugipunktina enam aja nõuetele ja kaotas oma strateegilise tähtsuse.

Linnus tsaariajal ja hiljem

[muuda | muuda lähteteksti]
Ooberst Johnstouni hauakivi ja vaade Aluliina linnusevaremetele 1772. aastal

1753. aasta 18. detsembril kinkis Vene keisrinna Eliisabet Aluliina mõisad kantsler krahv Vorontsovile, kes müüs need edasi salanõunik Otto Hermann von Vietinghoffile. Temalt päris need tema poeg, salanõunik Burchard Cristoph von Vietinghoff, kes valduse tükikaupa ära müüs, jättes Aluliina kihelkonnast endale vaid linnusemõisa ja Kalnemoisa mõisa.

1802 on Brotze joonistuse järgi säilinud küllaltki kõrgelt eeslinnuste ringmüür, peaaegu täiesti terve on suurtükitorn vastu järve, konvendihoonest on täies kõrguses säilinud ainult auklik saarepoolne külg. Ka eeslinnuse väravaehitis ja selle lähedal asuv flankeeriv nelinurkne torn on peaaegu täiskõrguses alles.

1870 asus Aluliinas Saksa ordu arhiiv, mida külastas ka F. J. Wiedemann.[40]

1922 kuulus linnusemõis parun Arnold von Vietinghoff-Scheelile.

1977. aastast alates tehakse endise linnuse alal säilinud müürilõikude konserveerimistöid.[7]

1978–1980 viidi II eeslinnuse edelamüüri siseküljel läbi arheoloogilisi kaevamisi u 25 * 25 m2 suurusel pindalal.[7]

Ehitus

[muuda | muuda lähteteksti]
Vaade Aluliina linnusevaremetele edelast XIX sajandi keskel. Konvendihoone põhjasein on veel päris kõrgelt säilinud ja üsna sarnane Viljandi omaga
Alumisel pildil linnusevaremed 1805

See kaheksa torni ja kuni 1,85 m paksuste müüridega Aluliina ordulinnus oli üks esimesi kivilinnuseid, mis kanti kunagi Läti rahvuslike kultuuripärandiobjektide nimekirja.[41]

Aluliina ordulinnus moodustas koos Riia peapiiskopkonna Viļaka ja Tartu piiskopkonna Vastseliina ja Kirumpää linnusega Vana–Liivimaa äärmise, esimese kaitseliini Pihkva ja Novgorodi suunalt tuleva rünnaku vastu. Tugevamad neist on olnud keskse asetusega Aluliina ja Vastseliina linnus. Linnuse tugevust näitasid mitmed edukad kaitsmised piiramiste ja rünnakute vastu XVI sajandil. Aluliinast päripäeva, kagusse jääva ja samuti järvesaarel asuva piiskopliku Viļaka linnuseni on otsejoones vahemaa 45 km (u 6,5 miili), vasakule tiivale, põhjakirdes asuva Vastseliinani 35 km (5 miili) ja põhjas asuva Kirumpääni 47 km (u 6,5 miili). Teise kaitseliini linnustest on Kulna piiskopilinnuseni otsesuunas Aluliinast 35 km ja Atsele ordulinnuseni 41 km. Ilmselt on nende ühtlaste vahemaade puhul arvestatud ratsahobuse normaalse päevateekonna pikkusega. Väiksemate linnuste olemasolust I ja II kaitseliini pealinnuste vahel mingeid andmeid pole praegu teada.

Pealinnus

[muuda | muuda lähteteksti]

Linnus kogupindalaga u 80 × 180 m asetses Aluliina järve 9,9 ha saare edelaküljel ja kujutas endast ehitusstiililt kahe eeslinnuse kaitse all olevat konvendihoonet, mis esindas orduarhitektuuri nn rikkaliku stiili.[42]

Aluliina konvendihoone oli kujult sarnane Viljandi omaga: hooneploki moodustasid sama pikad tiivad, mis ei olnud aga enam nii rangelt suletud, nagu varasema aja konvendihoonetel. Nurgatorn flankeeris sama tugevalt, nagu Viljandiski; ainult siin viitas see fakt linnuse rajamisajale.[43] Ka linnuse kabel ja sissepääs konvendihoonesse on asetsenud sarnaselt Viljandi omaga.[44]

Eeslinnused

[muuda | muuda lähteteksti]

Murduva kulgemisega eeslinnuste müüriliini süsteem, mis moodustab linnusele kergelt ovaalse loode–kagusuunalise ristkülikukujulise põhiplaani, on ehitatud konvendihoonega enam-vähem samal ajal. Seevastu eeslinnuste olulisemad kaitseehitused, nagu poolümarad suurtükitornid (Bastei) kuuluvad oma põhiolemuselt hilisemasse perioodi – ennekõike XVI sajandi algusse, kui idapiiri kindlustamine eriti tähtsaks muutus. Hiliskeskajale iseloomulik on ka kahe ümartorniga ja tõstesillaga flankeeriv värav, mis veel 17. sajandil aktiivselt kasutuses oli.[45] Kokku on eeslinnuste ringmüüril asetsenud üheksa torni läbimõõduga 10–14 m, sealhulgas I ja II eeslinnuse liitekohal saarepoolsel küljel võimas poolümar suurtükirondeel ja lisaks siis veel I eeslinnuse põhjaküljel eespool mainitud väravazwinger. Ringmüüri paksus oli 1,4–1,6 meetrit ja kõrgus küündis Löwis of Menari arvates 10 meetrini.

I eeslinnuse, mida on nimetatud ka pealinnuseks, pindala oli u 80 × 65 m ja seal asusid komtuuri ja tema teenistuses oleva personali eluhooned. I eeslinnuse loodenurgas vastu järvekallast seisis poolümar loodetorn. I ja II eeslinnust eraldas müür paksusega 1,3 meetrit.[7]

II eeslinnuse, mis asus pealinnusest kagu pool, pindala oli u 80 × 90 ja seal paiknesid majandus- ja kaitsemeeskonna ruumid ning sõjaväevarustuse laod. II eeslinnuse kagunurgas asetses paksude müüridega ümar kagutorn läbimõõduga 11,7 m ja seinapaksusega 2,3 m ning järvepoolsel küljel poolümar suur läänetorn läbimõõduga 10,3 m ja seinapaksusega 1,6 m. Tornis asus ka kaev.[7]

Eeslinnuste kaitsemüür oli rajatud kohati segatehnikas ja kõige kattesaadava materjali – maakivide, telliste ja dolokividega. Nagu müüriprofiilist näha, ehitati I etapis sise- ja välisküljelt maakividega viimistletud ringmüür, mis seest täideti segu, tellisetükkide ja väikeste põllukividega (Schalenmauertechnik)[46] ja mida vahepeal kõrgendati lubjakividega ning siis veel kord maakividega.

Linnuse ümber oli vallikraav, mida ilmselt Rootsi ajal muudeti nurgelisemaks. Kraav kulges ka piki kaitsemüüri väravazwingeri ja loodetorni vahel. Värava juurest läks tee puidust 120 m pikkuse sillani, mis ühendas saart ja Kapsetase poolsaare kaudu maismaad ja mida sai rünnakute ja piiramiste puhul kaitseks maha põletada.[47]

Praegune seisukord

[muuda | muuda lähteteksti]

Säilinud on osaliselt ja umbes pooles kõrguses eeslinnuste maakividest kaitsemüür ja samuti pooles kõrguses mõned torniseinad. Konvendihoonest on alles mõned tellistest laotud saarepoolse välisseina varemed. Kuna konvendihoone oli ehitatud telliskividest, siis tassisid kohalikud tellised Aluliina majade ehitamiseks laiali.

Tänapäeval on linnuses vabaõhulava 3000 pealtvaatajale. Kui keskajal ja hiljemgi ühendas saart ja maismaa järvekallast sild loodest, siis tänapäeval viib ühendustee saarelt lõuna suunas üle järvesopi otse Aluliina kesklinna.[48]

  • II eeslinnuse idapoolse kaitsemüüri läbilõige
    II eeslinnuse idapoolse kaitsemüüri läbilõige
  • Aluliina eeslinnuse välismüür torniga, 2008
    Aluliina eeslinnuse välismüür torniga, 2008
  • II eeslinnuse edelapoolse ringmüüri sisekülg
    II eeslinnuse edelapoolse ringmüüri sisekülg
  • I eeslinnuse põhjapoolse kaitsemüüri väliskülg
    I eeslinnuse põhjapoolse kaitsemüüri väliskülg
  • II eeslinnuses asuv nelinurkne (lõunapoolne) edelatorn
    II eeslinnuses asuv nelinurkne (lõunapoolne) edelatorn
  • II eeslinnuses asuv ümmargune kagutorn seestpoolt
    II eeslinnuses asuv ümmargune kagutorn seestpoolt
  • I eeslinnuse põhjapoolse kaitsemüüri läbilõige
    I eeslinnuse põhjapoolse kaitsemüüri läbilõige
  • I eeslinnuse põhjapoolse kaitsemüüri sisekülg
    I eeslinnuse põhjapoolse kaitsemüüri sisekülg
  • II eeslinnuse kagutorniga idamüür
    II eeslinnuse kagutorniga idamüür
  • Konvendihoone välismüüri säilinud varemed
    Konvendihoone välismüüri säilinud varemed
  • Linnusevaremetesse rajatud laululava
    Linnusevaremetesse rajatud laululava

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ EKI KNAB, www.eki.ee/
  2. ↑ Läti kaart
  3. ↑ Aluliina kaart
  4. ↑ Алуксненский орденский замок (Marienburg), www.travelzone.lv
  5. ↑ Anton Friedrich Büsching, Große Erdbeschreibung: Das europäische Rußland
  6. ↑ Heinrich von Hagemeister, Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Volume 1
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. november 2013. Vaadatud 26. märtsil 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  8. ↑ 8,0 8,1 Eesti ajalugu II, Keskaeg. Tartu Ülikooli Ajaloo ja Arheoloogia Instituut
  9. ↑ http://books.google.ee/books?id=KqRKAAAAcAAJ&pg=PA292&dq=Kirchspiel+Luhde&hl=en&sa=X&ei=FFTbUP-ONM2R0QWtqoDYBg&ved=0CGAQ6AEwCQ#v=onepage&q=Kirchspiel%20Marienburg&f=false, lk 252
  10. ↑ http://www.vastseliina.ee/linnus/id/Piiskopilinnus_TTA_24032008.pdf [kõdulink]
  11. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 133
  12. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 135.
  13. ↑ http://books.google.ee/books?id=KqRKAAAAcAAJ&pg=PA292&dq=Kirchspiel+Luhde&hl=en&sa=X&ei=FFTbUP-ONM2R0QWtqoDYBg&ved=0CGAQ6AEwCQ#v=snippet&q=Kirchspiel%20Marienburg&f=false, lk 252–265
  14. ↑ lk 543, Materialen zur Kirchengechichte, E. H. von Busch
  15. ↑ "Rakvere linnuse ajalugu I aastatuhandest XX sajandini.", Oliver Pagel, Odette Kirss, SA Virumaa Muuseumid ja Tänapäev, 2008, lk 33, 48, ISBN 978-9985-62-622-1
  16. ↑ http://www.bernievancastle.de/index.php?option=com_content&view=article&id=1119, Saksa Ordu Keskarhiiv, Viin
  17. ↑ "Rakvere linnuse ajalugu I aastatuhandest XX sajandini", Oliver Pagel, Odette Kirss, SA Virumaa Muuseumid ja Tänapäev, 2008, lk 44, 49, ISBN 978-9985-62-622-1
  18. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006, tõlge Ivar Leimus, lk 45
  19. ↑ https://web.archive.org/web/20130412071548/http://www.hot.ee/laging/kroonika_000.htm, Jüri Uluots
  20. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn 2006, tõlge Ivar Leimus, lk 109
  21. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 382
  22. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 209
  23. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006, tõlge Ivar Leimus, lk 116, 120
  24. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006, tõlge Ivar Leimus, lk 130, 132
  25. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 251
  26. ↑ "Rakvere linnuse ajalugu I aastatuhandest XX sajandini.", Oliver Pagel, Odette Kirss, SA Virumaa Muuseumid ja Tänapäev, 2008, lk 71, 73, ISBN 978-9985-62-622-1
  27. ↑ http://books.google.ee/books?id=KqRKAAAAcAAJ&pg=PA292&dq=Kirchspiel+Luhde&hl=en&sa=X&ei=FFTbUP-ONM2R0QWtqoDYBg&ved=0CGAQ6AEwCQ#v=onepage&q=Kirchspiel%20Marienburg&f=false, lk 257
  28. ↑ Letonika
  29. ↑ Marienburi aadel ja maa-asurid hertsog Karlile Marienburist 27. I 1601, – Bienemann, Mittheilungen XVII, lk 490–492.
  30. ↑ Ajalooline Ajakiri, 1932, nr 3, lk 141
  31. ↑ Bienemann, Mittheilungen IV, lk 66
  32. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. november 2013. Vaadatud 26. märtsil 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  33. ↑ http://books.google.ee/books?id=KqRKAAAAcAAJ&pg=PA292&dq=Kirchspiel+Luhde&hl=en&sa=X&ei=FFTbUP-ONM2R0QWtqoDYBg&ved=0CGAQ6AEwCQ#v=snippet&q=Kirchspiel%20Marienburg&f=false, lk 254
  34. ↑ http://books.google.ee/books?id=KqRKAAAAcAAJ&pg=PA292&dq=Kirchspiel+Luhde&hl=en&sa=X&ei=FFTbUP-ONM2R0QWtqoDYBg&ved=0CGAQ6AEwCQ#v=snippet&q=Kirchspiel%20Marienburg&f=false, lk 257
  35. ↑ 35,0 35,1 http://www.bernievancastle.de/index.php?option=com_content&view=article&id=1119
  36. ↑ 36,0 36,1 http://offtop.ru/castles/v1_24838__.php
  37. ↑ Sammlung Baltischer Ansichten
  38. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 12. aprill 2013. Vaadatud 26. märtsil 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  39. ↑ http://books.google.ee/books?id=KqRKAAAAcAAJ&pg=PA292&dq=Kirchspiel+Luhde&hl=en&sa=X&ei=FFTbUP-ONM2R0QWtqoDYBg&ved=0CGAQ6AEwCQ#v=snippet&q=Kirchspiel%20Marienburg&f=false, lk 252
  40. ↑ http://www.emakeeleselts.ee/esa/ESA_53_pdf/ESA_53_Winkler.pdf
  41. ↑ Letonika
  42. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. Lk 431
  43. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. Lk 148
  44. ↑ Löwis of Menar
  45. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 148
  46. ↑ http://www.brandenburg1260.de/gerswalde.html
  47. ↑ Linnuseplaan, 1Löwis of Menar
  48. ↑ Latvijas autocelu atlants, 1 : 20 000, SIA "Karšu izdevnieciba Jāna Sēta", 2005, Stabu iela 119, Riga, ISBN 9984-07-411-0, lk 90

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Aluliina_ordulinnus&oldid=6732652"