Anton Jassinski
Anton Jassinski (vene keeles Анто́н Ники́тич Яси́нский; 4. oktoober (vkj. 22. september) 1864 Mežiritš, Kiievi kubermang – 13. november 1933 Moskva) oli vene ajaloolane.
Jassinski sündis kaupmehe perekonda. Tal oli vanem vend Mihhail Jassinski (1862–1935), kes oli õigusajaloolane ja Kiievi ülikooli teeneline professor.
Ta lõpetas 1884 Kiievi Esimese Gümnaasiumi ja 1888 Püha Vladimiri ülikooli kandidaadikraadiga. Tema lõputöö "Krahv Kurbski teosed ajaloolise materjalina" tunnistati kuldmedali vääriliseks.
1890–93 õpetas ta ajalugu Kiievi kadetikorpuses ja Vaštšenko-Zahhartšenko naisgümnaasiumis. 1895 kaitses ta magistritöö "Maakorralduse langus Tšehhi kuningriigis 10.–13. sajandil". Siis hakkas ta pidama keskaja ajaloo loenguid Püha Vladimiri ülikoolis eradotsendina, samuti esimeses gümnaasiumis ja aadlineidude instituudis.
28. novembrist 1896 oli ta Tartu ülikoolis erakorraline ajalooprofessor. Ta kaitses doktorikraadi väitekirjaga "Ülevaade ja uurimus Tšehhimaa sotsiaalsest ja majandusajaloost keskajal". Kahe väitekirja eest pälvis ta teaduste akadeemia Kotljarevski-nimelise preemia (1898) ja Lomonossovi-nimelise preemia (1901). Detsembrist 1901 oli ta Tartu ülikooli üldajaloo kateedris korraline professor.
1908–1915 juhtis ta enda asutatud Tartu Kõrgemaid Naiskursusi.
Novembris 1911 määrati ta äsja Moskvas asutatud Šelaputini-nimelise pedagoogilise instituudi direktoriks ja töötas sellena kuni instituudi likvideerimiseni 1917. Juunis 1912 sai ta ühtlasi Moskva ülikooli üldajaloo kateedri eradotsendiks.