1. Eesti jalaväepolk

1. Eesti jalaväepolk
	1. Eesti jalaväepolgu ohvitserid Haapsalus (1918)
Tegev	1917–1918
Riik	Venemaa Vabariik; Eestimaa kubermang
Liik	jalavägi
Suurus	3 pataljoniline polk
Osa	Põhjarinde; I armee 1. korpus ; 45. jalaväediviis; Eesti lääneranniku kaitsel XII armee 13. korpuses; 1. Eesti jalaväediviis (Eesti rahvusväeosad)
Garnison/staap	Dünaburgi kasarmud, Tallinn; Rakvere; Lossi plats 6, Haapsalu
Tähtpäevad	12/25.(ukj) aprill
Lahingud	Esimene maailmasõda Idarinne; Põhjarinne; Saksa dessantoperatsioon Albioni tõrjelahingud
Ülemad
Võtmeisikud	Siegfried Pinding; Aleksander Tõnisson; Ernst Põdder;

1. Eesti jalaväepolk (vene keeles 1-ый Эстонский пехотный полк) oli 1917. aastal Eesti rahvusväeosana moodustatud ja 1917. aastal 1. Eesti jalaväediviisi koosseisu liidetud väeosa.

Polgu moodustamine

1917. aastal oli Eesti muutunud otseseks rindetagalaks ja rindelt pagevate Vene sõdurite ja röövsalkade tegevusväljaks, kes vaatasid eestlaste kui välismaalaste peale. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee otsustas küsida luba eestlastest üksuse loomiseks Venemaa sõjavägede ülemjuhataja staabist ja selle ainult Eestimaa piirides kasutamiseks. Algatus leidis poolehoidu Tallinna Peeter Suure merekindluse komandant admiral Leskovilt, kes oli nõus eestlastega komplekteerima kaks kindluse jalaväepolku ning esines sellekohase ettepanekuga Venemaa Ajutise Valitsuse sõjaminister Aleksandr Gutškovile. Sellele järgnes 22. aprillil 1917 Vene kindralstaabi mobilisatsiooniosakonna korraldus sõjaväeringkondadele eestlastest sõjameeste koondamiseks ja kiires korras Tallinna Kindluse komandandi P. Leskovi loal loodi 12. aprillil (vkj) 1917 Tallinnas esimene Eesti rahvuslik sõjaväeosa – Merekindluse 2. kindluspolk, mida alates 1. maist 1917 nimetati 1. Eesti Jalaväepolguks, kuhu lubati teenistusse võtta ainult tagavaravägedes teenivaid mehi. Sel päeval ilmus ka polgu ajut. ülema kolonel Siegfried Pindingu allkirjaga esimene, polgu asutamise käskkiri. Polgu asukohaks sai Dünaburgi kasarmud Tallinnas.

Pikemalt artiklis Eesti Esimeses maailmasõjas#Olukord Mandri-Eestis, Idarinne (Esimene maailmasõda)

20. mail 1917 andis Venemaa Ajutise Valitsuse sõjaminister Aleksandr Kerenski ametliku loa 1. Eesti polgu formeerimiseks. Polk moodustati vastavalt 1915. aasta Venemaa keisririigi sõjaväe polgukoosseisule ning koosnes 3 pataljonist, mis jagunes roodudeks. Jalaväepolgus olid ka kuulipildujarood, ratsa- ja jalamaakuulajate, side- ning õppekomandod.

Esimene polgu formeerija ja ülem Tallinnas oli polkovnik Siegfried Pinding, kes määrati polguülema kohale 23. aprillil 1917, Eesti Sõjaväelaste Büroo poolt. 23. mail 1917 kinnitati aga 1. Eesti Jalaväepolgu ülemaks polkovnik Aleksander Tõnisson ning 24.–26. mail 1917 viidi 1. Eesti Jalaväepolgu formeerimine üle Rakverre. Rakveres oli 1917. aasta 9. septembril polgu nimekirja oli kantud 96 ohvitseri ja 10 151 sõdurit. Jalaväepolgu koosseisude järgi võis polku kuuluda 3770 sõjaväelast. 1. Eesti Jalaväepolk oli Eesti rahvusväeosade baasüksuseks, millest ohvitsere ja allohvitsere suunati teiste väeosade loomisele. 1917. aasta mais, kui polk Tallinnast Rakverre viidi, oli selle nimekirjas ligi 4 000 meest.

1. vkj (14.) juunil lahkus Vene armee 1. korpus Rakverest ja selle järele allutati polk Baltimere laevastiku maarinde vägede juhatajale ning viimase käskkirjaga 9. vkj (22.) juulist — allus 118. jalaväediviisi ülemale. Rakverest lahkumisel viidi polk 13. armeekorpuse 45. jalaväediviisi koosseisu.

Juhtkond ja koosseis

23. aprill 1917, polkovnik Siegfried Pinding, polgu formeerija ja ülem Tallinnas
23. mai 1917 – polkovnik Aleksander Tõnisson, 1. Eesti jalaväepolgu ülem Rakveres
1917. aasta november – alampolkovnik Ernst Põdder, 1. Eesti jalaväepolgu ülem

jalaväepolgu väeosad:

I pataljon, ülem staabikapten Peeter Kann
- 1. rood
- 2. rood
- 3. rood. ülem alamkapten Leonhard Krull
- 4. rood
II pataljon, ülem staabikapten Peeter Kraav
- 5. rood
- 6. rood, ülem alamkapten Hugo Jürgenson
- 7. rood
- 8. rood
III pataljon, ülem alampolkovnik Juhan Puskar
- 9. rood
- 10. rood
- 11. rood
- 12. rood

Riia rindel

Pikemalt artiklis Riia rinne

Saksa keisririigi vägede poolt vallutati Hutieri lahinguga Riia linn 21. augustil (3. september ukj). 1. Eesti jalaväepolk, mis oli lõpetanud septembris formeerimise Rakveres saadeti 3. oktoobril (ukj) Saksa vägede Riia operatsiooni lõpupäevil Volmarisse (Valmiera) Põhjarinde reservi.

Operatsioon Albion

Pikemalt artiklis Operatsioon Albion

Saksamaa keisririigi meredessantoperatsioon Albion

29. septembril algas Saksa vägede operatsioon Albion ning Saksa dessantkoondis maabus Saaremaal Tagalahes. 1. Eesti jalaväepolk toodi raudtee-ešelonides 14. oktoobri (ukj) õhtuks Haapsallu ja marssis sealt 16. oktoobri (ukj) Rohukülla. 1917. aasta oktoobris paisati polgu I ja II pataljon (v.a 7. rood) ning neli komandot (jalamaakuulajate, ratsamaakuulajate, Colti kuulipildujate, kaevikkahurite komandod) jõuti toimetada Muhusse enne, kui Vene sõjalaevad Väinamerelt tagasi tõmmati ja seeläbi ühendus Eesti saartega katkes. I pataljoni ülem oli staabikapten Peeter Kann ja II pataljoni juht staabikapten Peeter Kraav^[1].

1917. aasta 4. oktoobri vkj õhtul asus I pataljon positsioonile Muhu saare loodeossa Pallasmaa–Mõisaküla–Tamse–Tupenurme joonele. Pataljonile tehti ülesandeks kaitsta viimse võimaluseni juurepääsu Raugi sadamale, et võimaldada oodatavaile transpordilaevadele väeosade saarelt äraviimist. II pataljon kes hommikul alustas rännakut Zinovjevi tammi suunas, sai hiljem käsu tõmbuda tagasi Raugi sadama juure metsa Muhu saare vägede juhataja, kindral Martõnovi, varru. Raugisse jõudis II pataljon 4. (17.) oktoobri õhtul pimedas. 5. (18.) oktoobril langesid koos Vene väeosadega vangi ka Muhu saarel viibivad 1. Eesti polgu osad. Ainult umbes paarilsajal mehel õnnestus paatidel pääseda mandrile. Vangi langesid 1. Eesti polgu I ja. II pataljon (1., 2., 3., 4., 5., 6. ja 8. rood, kuna 7. roodu polnud saartel), jala- ja ratsaluurajate komandod, kaevik-suurtükkide komando ja Colti kuulipildujate komando. 18. oktoobriks (ukj) vallutasid Saksa Keisririigi väed Muhumaa ja 20. oktoobriks (ukj) 1917 Hiiumaa.

Saaremaa sõjalise operatsiooni käigus Saksa sõjavangi sattunud ja sealt põgenenud 1. eesti polgu ohvitserid (erariietes) koos polkovnik Aleksander Tõnissoni (taga kõrgemal) ja kapten Karl Partsiga (tagumises reas vasakult teine.) jaanuaris 1918

Sakslaste dessandi tõrjumine ebaõnnestus ja kaks pataljoni langesid pea täies koosseisus sakslaste kätte vangi sh 16 eestlasest ohvitseri (sh staabikaptenid Peeter Kraav, Oskar Pajusson, lipnik Pajusson, leitnant Tamm, alamleitnant Jõessaar, leitnant Ruddin, lipnik Tiirik, ja staabikapten Rudolf Sabbe, alamleitnant Jaan Jaik, staabikapten Saksental, alamleitnant Oskar Jalajas, lipnik Badi, staabikapten Jakob Munner, leitnant Rebane, alamleitnant Pajus. Kuulipildujate komandost alamleitnant Nägo^[2]) ja ca 1 600 eestlasest sõdurit. Surma sai 20 eestlasest ohvitseri ja 150 eestlasest sõdurit. Jalaväepolgu ohvitseridest pääsesid vangilangemisest kapten Peeter Kann, staabikapten Friedrich Vreemann, I pataljoni ülem leitnandid Karl Parts ja Rudolf Kuslap.

Polgu taasmoodustamine

Polgust säilinud allüksused, III pataljon, marsipataljon, töörood, side-, sapööri-, keemia-, komandandi-, õppe- ja muusikakomandod) asusid 5. oktoobril Haapsallu ning Ungru ja Kiltsi mõisa. 1. eesti jalaväepolgu lahingvõimet hakati taastama, formeerides selleks puuduvad allüksused. 10. oktoobril sai staabikapten Artur Stolzen sai käsu moodustada Muhu saarelt pääsenud meestest koondrood ja 14. oktoobril nimetati koondrood 1. rooduks. 24. oktoobriks koosnes polk juba 18 allüksusest: 1., 7., 9., 10., 11. ja 12. rood, 1. ja 2. marsirood, töörood, kaevikkahurite komando, komandandikomando, 1. ja 2. Maksim-kuulipildujate komando, muusikakomando, sapöörikomando, sidekomando, õppekomando ja Artur Stolzeni ratsaväelaste komando^[3].

4. novembril sai staabikapten Peeter Kann korralduse formeerida uuesti polgu I pataljon: lisaks olemasolevale 1. roodule, nimetati seni Mõisakülas raudteevalves olnud 7. rood 2. rooduks ning tagavarapataljoni 1. ja 2. marsirood nimetati 3. ja 4. rooduks. 4. novembril alustas alamleitnant Albert Ojasson jalaluurajate komando ja 7. novembril alamleitnant Theodor Rõuk Colt-kuulipildujate komando ning 8. novembril alamleitnant Gustav Kippar ratsaluurajate komando moodustamist^[3]. I pataljon taastati peaasjalikult polgu enda allüksuste, eeskätt tagavarapataljoni arvel. Polgu II pataljoni taasloomine sai alguse 17. novembri päevakäsuga, staabikapten Friedrich Vreemanni poolt: 5. roodu hakati moodustama 7. novembril staabikapten Madis Reinthali poolt ja 6. roodu taastamist alustas staabikapten Anton Irv 26. novembril. II pataljon ja komandod komplekteeriti suurelt jaolt erinevatest vene väeosadest Eestisse naasnud meestega.

1. Eesti jalaväepolgu ülem polkovnik Ernst Põdder

21. novembril arreteerisid enamlased Tartus polguülema polkovnik Aleksander Tõnissoni ning 28. novembril asus tema kohale polkovnik Ernst Põdder, Tallinna eesti üksikpolgu ülema kohalt.

1917. aasta november – alampolkovnik Ernst Põdder, 1. Eesti jalaväepolgu ülem

jalaväepolgu väeosad:

I pataljon, ülem
- 1. rood
- 2. rood
- 3. rood, ülem Johannes Poopuu
- 4. rood
II pataljon, ülem staabikaptenid Friedrich Vreemann, staabikapten Anton Irv
- 5. rood, ülem staabikapten Madis Reinthal
- 6. rood, ülem staabikapten Anton Irv
- 7. rood
- 8. rood
III pataljon, ülem kapten Henrik Vahtramäe
- 9. rood
- 10. rood
- 11. rood
- 12. rood

11. detsembril saabusid 98 eestlasest Viiburi kindluse kahurväelast alamlipnik Silla juhtimisel Tallinna. 13. detsembril andis polguülem polkovnik Ernst Põdder päevakäsuga teada suurtükiväelaste komando moodustamisest ning esimestena arvatigi komandosse Viiburi suurtükiväelased. Viiburlastele lisandusid nii polgu enda mitmesugustest allüksustest kui ka teistest eesti rahvusväeosadest ning paljudest väga erinevatest Vene suurtükiväeosadest üle toodud mehed. Aastavahetusel oli komandos 200, jaanuari lõpus ligi 400 ning 18. veebruaril 680 meest. Komando ülemaks likvideerimiseni jäi alamlipnik Joosep Sild. Varad saadi tänu Vene armees valitsevale korralagedusele, massilisele deserteerimisele ja sõdurite omavolile, kuid oma roll oli ka eesti ja ukraina sõjaväelaste headel suhetel. Ukraina väeosade sõdurite omavoliline tagasipöördumine kodumaale kasvas pärast 15. novembrit, mil Ukraina Ülemraada kuulutas välja Ukraina Rahvavabariigi. Haapsalus ja selle ümbruses paiknenud 45. jalaväediviisi 45. suurtükiväebrigaadi Ukraina soldatid andsid üle brigaadi varad, suurtükid ja hobused, mida raudteel valitseva korralageduse tõttu polnud võimalik kaasa viia. 15. detsembril ilmus 45. jalaväediviisi suurtükiväebrigaadi 3 patarei esindaja ettepanekuga patarei täies koosseisus, 6 suurtükki, 35 hobust ja muu varustus vastu võtta. 16. detsembril soovis vara üle ka 1 patarei esindaja. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esindajad leitnant Konrad Rotschild ja lipnik August Rei, 7. detsembril võtsid vastu Haapsalus 125 hobust ja 8 kerget 3-tollist suurtükki ühes suurtükimoonaga. 8. detsembril võeti Palivere raudteejaamas veel 135 hobust ja 4 (8) suurtükki ja 9. jaanuaril võeti Koluvere mõisas brigaadi suurtükipargi divisjon, Koluvere lossist üle ühes laskemoonaga^[4]. 1918. aasta alguses võeti üle Keila Valingu mõisas asunud 44. suurtükiväebrigaadi^[küsitav] patarei.

1918. aasta alguseks formeeriti ka polgu II pataljon. 1918. aasta jaanuaris kuulus polgu koosseisu 12 roodu, töörood ning 11 komandot: kaevikkahurite komando, 1. ja 2. Maksim-kuulipildujate komando, Colt-kuulipildujate komando, komandandi komando, jalaluurajate komando, ratsaluurajate komando, muusikakomando, sapöörikomando, sidekomando ja õppekomando^[3].

15. või 18. veebruaril edastati 1. Eesti jalaväepolgu ülemale, Ernst Põdderile Tallinnast korraldus viia läbi ohvitseride valimine ja reorganiseerida polk Punaarmee väeosaks. Kavatsus tekitas polgus vastuseisu ja Tallinna saadeti protest.

1918. aasta veebruaris, Saksa vägede kevadpealetungi ajal ja Eesti iseseisvuse väljakuulutamise ajal, oli polk Haapsalus, kus ta ei avaldanud vastupanu pealetungivatele Saksa vägedele. 20. veebruaril 1918 maabusid Saksa Keisririigi väed Mandri-Eestisse Virtsus. 20. veebruaril anti 1. Eesti jalaväepolgu ülemale Ernst Põdderile käsk võimu võtnud bolševike väejuhatuselt, enda vägedega sakslaste edasitungi Ristil peatada, millest viimane keeldus. 21. veebruari hommikul saabusid Haapsallu Saksa keisririigi väed, kellega pidasid läbirääkimisi 1. Eesti jalaväepolgu ülem polkovnik Ernst Põdder ja valitsuse delegaat Karl August Hindrey^[5].

Polgu laialisaatmine

Saksa okupatsioonivägede eelsalgad jõudsid Tallinna 25. veebruaril 1918. Saksa väeüksuse juht kindralleitnant Adolf von Seckendorff 28. veebruaril 1918 korralduse, mille põhjal Eesti rahvuslikud väeosad võisid jätkata oma tegevust elanike julgeoleku, nende varanduse ja korra kaitseks, kuid juba 27. aprillil 1918 tühistas kindral Seckendorff oma esialgse loa ja andis käsu organisatsioon likvideerida.

Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918)

Viited

↑ Hannes Walter, Eesti kaitsevägi 80. Kodumaa kaitsel, www.ohtuleht.ee, 19. oktoober 1997
↑ Vangi langenud Eesti ohwitserid., Postimees (1886-1944), nr. 239, 20 oktoober 1917
↑ ^3,0 ^3,1 ^3,2 Ago Pajur, Lisandusi eesti rahvusväeosade „Haapsalu perioodile“, TUNA 1 / 2019, lk 55–77
↑ Ago Pajur, Sada aastat eesti suurtükiväe sünnist Haapsalus, Läänemaa Muuseumi toimetised = Proceedings of Läänemaa Museum, nr. 22, juuli 2019
↑ Virtsu, I maailmasõda 1914-1917, www.virtsu.ee (vaadatud 10. märts 2012)

Välislingid

ERA.534. 1. Eesti Jalaväepolk, Eesti Riigiarhiiv

Eelnev –	1. Eesti jalaväepolk 1917–1918	Järgnev 1. Jalaväepolk

[1] Hannes Walter, Eesti kaitsevägi 80. Kodumaa kaitsel, www.ohtuleht.ee, 19. oktoober 1997

[2] Vangi langenud Eesti ohwitserid., Postimees (1886-1944), nr. 239, 20 oktoober 1917

[:0-3] 3,0 ^3,1 ^3,2 Ago Pajur, Lisandusi eesti rahvusväeosade „Haapsalu perioodile“, TUNA 1 / 2019, lk 55–77

[4] Ago Pajur, Sada aastat eesti suurtükiväe sünnist Haapsalus, Läänemaa Muuseumi toimetised = Proceedings of Läänemaa Museum, nr. 22, juuli 2019

[5] Virtsu, I maailmasõda 1914-1917, www.virtsu.ee (vaadatud 10. märts 2012)

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]