Äriklass
Äriklass on mugavustega reisiklass, mida võimaldavad paljud laeva-, rongi- ja lennuettevõtted. Äriklassi nimetus võib olenevalt firmast varieeruda. Lennufirmades oli äriklass algselt mõeldud teenindustasemelt turismiklassi ja esimese klassi vahele. Hiljem on paljud lennufirmad esimese klassi kõrvaldanud ja muutnud äriklassi kõige kõrgema teeninduskvaliteetiga klassiks.[1] Äriklass erineb teistest reisimisklassidest kvaliteetsemate ja paremate söökide, jookide, istmete ja teiste mugavuste poolest.[2]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Ookeaniliinilaevadel olid erineva maksumuse, mugavuse ja teenindusega klassid tuntud alates nende toomisega Atlandi ookeani ületavatele liinidele. Lennufirmad hakkasid täispiletid hinda maksnud ja allhinnatud turismiklassi piletid ostnud reisijaid eraldama 1970. aastate lõpus. 1976. aastal tutvustas KLM täispileti hinda maksnud reisijatele teenust Full Fare Facilities (FFF). See võimaldas neil istuda turismiklassi ees, täpselt esimese klassi taga. Sellist teguviisi hakkasid kohe kasutama ka paljud teised firmad, näiteks Air Canada.[3] United Airlines ja Trans World Airlines eksperimenteerisid sarnase kolme klassi ideega 1978. aastal, aga lõpetasid katsetuse negatiivse tagasiside tõttu. Allahinnatud turismiklassi pileti omanikud tundsid, et neilt võeti mugavusi ära.[4]
1970. aastatel spekuleeriti, et enamiku esimeses klassis lendavatest inimestest võtavad üle ülehelikiirusel lendavad lennukid. Siis tekiks kolmeklassiline süsteem: ülehelikiiruslennukitel oleks esimene klass ja allahelikiiruslennukitel äriklass ja turismiklass[3]. 1977. aastal teatas El Al, et muudab oma lennukites istmete paigutust, jättes alles väikese esimese klassi ja suurendades äriklassi, eeldusega, et üle Atlandi ookeani lendavad esimese klassi reisijad hakkavad reisima Concorde'idega.[5]
British Airways tutvustas 1978. aasta oktoobris Club Classi, eraldi esmaklassilist kabiini arvukate mugavuste ja lisadega. See loodi, et eraldada täishinnaga äriklassis lendajaid ja turiste, kes lendavad odavate piletitega.[6] Lennufirmad Pan Am ja Air France tutvustasid oma äriklassi 1978. aasta novembris.[7] Qantase sõnul võtsid nad äriklassi esimesena kasutusele, s.o 1979. aastal[8].
1981. aasta 1. novembril tutvustas SAS klassi EuroClass. Reisijad, kes ostsid endale EuroClassi piletid, said olla SAS-i puhkeruumis, neil oli eraldi check-in ja kabiin. Samal ajal kadus SAS-i Euroopa liinidelt esimene klass.
Pikamaalennud
[muuda | muuda lähteteksti]Pikamaalendudel pakub äriklass palju rohkem mugavusi ja võimalusi kui turismiklass. Lühimaalendudel pole äri- ja turismiklassi vahe nii suur. Innovaatilised istmed ja palju muud, mida enne kasutati ainult esimeses klassis, on võetud kasutusele ka pikamaalendude äriklassis. Uuendused ja 2000. aastate lõpu majanduslangus on ajendanud paljusid lennufirmasid lennukitelt esimest klassi eemaldama. Esimese klassi kohad maksavad tavaliselt poole rohkem kui äriklassikohad, aga võtavad lennukis enam kui poole rohkem ruumi kui äriklassi kohad. Seetõttu on lennufirmale esimese klassi istmed kõige kallimad.
Menüü
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikkamaalendudel pakutakse palju erinevaid gurmeetoite. Lisaks on äriklassi reisijatel on valida erinevate jookide vahel, sh baarist on võimalik tellida nii hinnalisi veine kui ka käsitööõlut. Reisi vältel pakutakse 3–5-käigulist einet. Mõned lennufirmad, nt Singapore Airlines võimaldavad ka äriklassi klientidel tellida selliseid toite, mis pole tavamenüüs.[9]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Perry Garfinkel (10.03.2008). "On some airlines, business goes first". The International Herald Tribune. Vaadatud 24.04.2018.
- ↑ "Understanding airfares". 19.04.2010. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. aprill 2010. Vaadatud 22.05.2018.
- ↑ 3,0 3,1 Jean Danard (30.09.1978). "The changing world of business travel". The Financial Post. Vaadatud 24.04.2018.
- ↑ ""Three-class" air service is scrubbed by TWA". St. Petersburg Times. 12.12.1978. Vaadatud 24.04.2018.
- ↑ Winston Willimas (18.08.1977). "El Al Sees Financial Drain Resulting From Fare Cuts". The New York Times. Vaadatud 24.04.2018.
- ↑ Thomas Petzinger (1995). Hard Landing: The Epic Contest For Power and Profits That Plunged the Airlines into Chaos. Random House.
- ↑ "Air France launches "Le Club"". Flight International. 01.10.1983. Vaadatud 24.04.2018.
- ↑ "Boeing Aircraft Take Qantas Further". Vaadatud 24.04.2108.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|vaadatud=(juhend) - ↑ Peter Rusanoff. "Business Class Review". Originaali arhiivikoopia seisuga 27.11.2018. Vaadatud 22.05.2018.