Tõde ja õigus IV/XXVI
XXVI.
Aga Indrekul ei jätkunud tahtmist või jõudu Karinit alati nii kõvasti hoida, et tal oleks küllalt hea ja et ta ei himustaks paremat. Pealegi sündis varsti midagi, mis lõi nagu segi kõik olnu ja oleva. Sündmus ise polnud mõni teab kui uus, suur või ootamatu, ometi sai ta nagu omataoliseks saatuslöögiks. Sest mis erilist tähendust võis olla ühelainsal inimelul, kui alles hiljuti olid hukkunud tuhanded ja miljonid, ilma et kogu maailm oleks sellest suuremat väljagi teinud või oma eluviisi muutnud. Ehk mis tähendus võis olla paari kõrvalise inimese pisarail, kui iga päev, iga tund tuhanded ja miljonid nutavad oma lähimate ja kallimate kalmudel. Ja ometi tuli kõik nõnda, nagu oleks hukkunul lasunud mingisugune needus või vanne, mis läks tema surma hetkel üle elavatele.
Maast madalast Indrekut oli eriti huvitanud asjade tulek ja minek, sest ta isegi ei teadnud, mis ajast saadik tal oli tekkinud imelik aimdus, et asjades polegi muud kui ainult tulek ja minek. Asjad on tõelikult olemas ainult unistuses ja lootuses või mälestuses, mitte mujal. Olevikku ei ole, on vaid tulevik ja minevik, eriti viimane, sest tema püsib kõige kindlamana. Sellepärast ongi inimeste tähelepanu juhitud peaasjalikult tulevale ja läinule, mitte käesolevale. Mineviku viirastuste ja tuleviku unistuste pärast inimene on valmis hävitama kogu käesoleva.
Samas meeleolus Indrek oli juba väikese poisina armastanud mitte niipalju kevadet kui tema tulekut. Ta oli nädalate kaupa sammudega mõõtnud oma varju pikkust keskpäeval, oli käinud ikka ja jälle vaatamas mäekünkaid, et tabada silmapilku, millal nad vabanevad lumest, oli kõndinud aia ääres ja tänavas hangedel ainult selleks, et märkida teivastel ja roigastel lume sulamise käiku, oli oodanud esimese kuldnoka vilet, esimese lõokese lõõritust, esimese kure kruuksumist, esimese metshane kaagatamist, esimese taevasiku mökitamist, esimese metsise laulu, esimest linavästrikku katuseharjal, sest see kõik tähendas kevade tulekut.
Veel praegugi Indrek talitas, nagu oleks ta alles väike poiss. Igal võimalikul juhul ta läks linnast välja vaatama, kus ja kuidas kevad annab kõige enne oma tulekust märku. Ta tundis sootuks omapärast rõõmu, kui nägi siin-seal esimesi haljaid rohulajukesi või pruunide pungade paisumist ja pakatamist, kui kuulis veeojakeste vulinat päikesepaistel või kui leidis kustki lume alt juba lausa vee. Elus nagu polnudki midagi ilusamat ja lohutavamat kui haljendama lööv maapind, lehtedega kattuv puiestik või võserik ja esimeste lindude häälitsemine, kes on tulnud tagasi kaugelt maalt.
Ükskord, kui Indrek kuulatas linna taga neid kaugelt tulnuid, sattus ta vastamisi Meleskiga, kes kõndis sellise näoilmega, nagu otsiks ta kadunud aegu. Indrekut nähes ta jäi sellele otsa vahtima, nagu seisaks tema ees mõni viirastus.
„Oled ikka sina ise või?“ küsis ta nagu umbusklikult.
„Aga kes siis?“ küsis Indrek vastu.
„Imelik,“ lausus Melesk nagu endamisi. „Saad sa sellest aru: just praegu mõtlen, et sinuga oleks vaja kokku saada, ja siinsamas sa seisadki minu ees. Otse õudne hakkab.“
„Eks ole,“ naeris Indrek. „Inimesel, eriti revolutsionääril hakkab alati õudne, kui reaalilmas leidub midagi sellist, mida mõtled. Niisugune mõte pole küllalt ideaalne ega revolutsionäärne, aga inimene armastab hirmsasti ideaalset ja revolutsionäärset. See on tema väärtuse küsimus.“
„Just väärtuse küsimus,“ kinnitas Melesk. „Aga tead sa, va vennas, mis ma sulle ütlen: mina kipun selles kahtlema.“
„Milles nimelt?“ küsis Indrek. „Ideaalses ja revolutsionäärses?“
„Nende väärtuses,“ vastas Melesk ja istus mahalangenud puule päikesepaistele. „Istume pisut, puhkame jalgu, mis me ikka tammume või kuhu me nii väga tõttame,“ lisas ta nagu alistunult juurde.
„Mis siis sinuga on juhtunud?“ küsis Indrek ja istus Meleski kõrvale.
„Ei midagi,“ vastas Melesk. „Kevade vist, sest kevadeti on mind ka varemalt kahtlus purenud. Tuleb teine ei tea kust või millest, tunned ainult äkki, et kaotad kõigesse usu.“
„Kaotad usu,“ kordas Indrek nagu endamisi.
„Just nii: kaotad usu,“ kinnitas Melesk. „Kui aga sina arvad, et minusugune revolutsionäär ei peaks usust rääkima, siis sa eksid. Revolutsionäärid on meie päevil vist ainukesed õiged usklikud inimesed maailmas.“
„Kui arvestada nende julmust, siis peaks sul vististi õigus olema,“ vastas Indrek.
„Jätame julmuse,“ ütles Melesk leplikult, „seda on usutagi maailmas küll, sest vastasel korral peaks usku otsima ka looma-, taime- ja kiviriigistki.“
„See ehk olekski kõige õigem,“ arvas Indrek. „Sest kui jumal on kogu maailma loonud, miks andis ta siis õndsakstegeva usu ainult inimesele, mitte aga kõigele, mis häälitseb ja liigub? Armastab siis looja kogu suurt maailma vähem kui inimest, seda õelat ja ahnet kahejalgist putukat?“
„Nanah!“ lausus Melesk. „Sina kargad kohe kuule ja taevatähtedele, aga minu asi on üsna lihtne: olen pool eluiga olnud usklik revolutsionäär, kuid nüüd lööb minu usk kõikuma. Ei aita Marx ega tema vähemad vennad. Mida rohkem neid loen ja arutan, seda enam kahtlen. Lihtsalt ei tohi mõelda, muidu tuleb pagan teab mis.“
„Noh, siis ära ka mõtle,“ ütles Indrek. „Või arvad sina, et ainult revolutsiooniga on nõnda, et tema üle ei tohi pead murda? Ilmas on vist kõigega nõnda, et ei tohi mõelda, sest mõte tungib igal pool mõttetuseni. Peab lihtsalt elama ja töötama, ei muud midagi.“
„Aga kuis siis elada, kui ei mõtle?“ küsis Melesk. „Või mis saan mina sinna parata, kui mul tuleb näiteks küsimus: kuidas sai Marx mõelda, ilma et oleks hakanud kõiges kahtlema, mis ta mõtles? Või kui tema ei kahelnud, miks siis kahtlen nüüd mina? Olen mina targem kui tema?“
„Aga kui oled rumalam,“ ütles Indrek.
„Seda olen isegi endale öelnud,“ rääkis Melesk edasi. „Aga kui olen tõesti rumalam — ja vististi olengi seda — kust tuleb siis kahtlus? Rumalad ei kahtle ju. Ja tead, mis otsusele mina lõpuks jõudsin: Marx uskus enne, kui hakkas mõtlema, uskus sellepärast, et oli juut ja et oli harjunud uskuma. Just! Sest ka usku peab harjutama. Ja kui hakkas mõtlema, siis mitte selleks, et otsida tõde, vaid et tõendada oma usku. Nõnda! Mõistad? Minul polnud tema usku, kui asusin tema mõtete kallale, vaid mina tahtsin tema mõtete kaudu alles saada usklikuks. Selles on minu kahtluse põhjus. Piibel on millalgi vististi samuti tekkinud, nagu Marxi „Kapital“gi: elasid vagad inimesed, kes püüdsid ilmalikkude mõtetega tõendada oma usku. Sellepärast siis, nii kui hakkad teda rohkem lugema ja tema üle pead murdma, kohe tekib kahtlus, nii et peab olema väga kindel usk, enne kui hakkad lugema Marxi või piibelt. Nõnda arvan mina. Pealegi — kui piibel, see igivana tarkuseraamat, ajab kahtlema, miks peaksin siis uskuma sihukest kollanokka, nagu on Marx? nõnda küsin endalt. On tema suurem revolutsionäär, kui vana või uue seaduse prohvetid? Aga miks teda siis kividega surnuks ei visatud, risti ei naelutatud või miks ei raiutud tal pead otsast? Nii et ka oma revolutsioonilikkusega pole tal kuigi palju suurustada. Aga ehk on maapealne paradiis kättesaadavam ja usutavam kui taevane? Mis sa arvad, on ta usutavam?“
„Kui kõht tühi, siis on ehk usutavam, aga kui kõht täis, siis vaevalt,“ ütles Indrek.
„Just minu arvamine,“ kinnitas Melesk. „Nii et maapealse paradiisi usk kestab ainult seni, kui inimene saab kõhu täis. Noh ja siis? Mis sünnib siis? Püüab inimene siis veel selle paradiisi poole? Lollus! Inimene saadab siis kogu paradiisi ühes tema apostlitega põrgu ja elab praeguses kurjas ilmas rahulikult edasi, sest see meeldib talle rohkem kui ükski paradiis. Teine asi, kui revolutsioon või usk maapealsesse paradiisi teeks inimese paremaks, jah, see oleks hoopis teine asi. Aga ta ei tee ju. Mina millalgi uskusin, et olen parem kui teised inimesed, sest et olen revolutsionäär ja usun maapealist paradiisi. Siis oli mul hea ja ilus elu. Aga varsti taipasin, et kordan siin kõigi usulahkude eksitust, pidades iseoma usku ainuõilistavaks, ainuõndsakstegevaks, ainulunastavaks. Tõepoolest, milles olen ma parem kui teised inimesed? Olen ma leplikum, andestavam? Olen ma ausam? Põlen ma kellegi vastu suures inimlikus armastuses? Teeb seda mõni teine revolutsionäär? Mõtlen ma oma kaasvõitlejatega tõesti nii väga inimsoo parema tuleviku peale? Usu või ära usu, va vennas, kuid ma kahtlen ka selles. Inimsoo parem tulevik on üsna ükskõikne asi, küsimuseks on ainult revolutsioon. Elagu revolutsioon, kuigi hukkuks inimsugu! nõnda on lipukiri, sest muidu pole võitu. Aga inimene armastab võita, maksku mis maksab.“
„Sinu asjad on üpris halvad,“ lausus Indrek mõttes.
„Mitte ainult halvad, vaid mina olen omadega lihtsalt läbi,“ ütles Melesk. „Mina ei kõlba enam millekski. Ja ometi töötan ma alles edasi — tootan maailma revolutsiooni. Mõistad? Tootan revolutsiooni, mis peab vallutama kogu inimkonna, aga ise samal ajal küsin: milleks revolutsioon, kui ta ei tee inimest paremaks? Aga kui inimene ei lähe paremaks, kuidas võib ta siis saada õnnelikumakski? Ja kui pole loota maa peal suuremat õnne, milleks ma siis töötan? Aitan ma ehk õiguse võidule? Kasvab revolutsiooniga teostatud õigluse hulk? Ütleme nõnda: elab sada miljonit inimest ilma revolutsioonita, nende keskel on palju kõverust, palju ülekohut, aga ega nad siis palja ülekohtu ja kõverusega ikka elatud saa, pisut peab nende vahel õiglustki olema. Siis äkki mina tulen oma suure revolutsiooniga ja löön kõik uperkuuti. Ütle nüüd, mis sa arvad, kas võib kõige paremagi revolutsiooniga endist õigluse hulka tsipakenegi suurendada? Kas on selleks põrmukenegi lootust, kui revolutsioon ei tee inimest paremaks, vaid veelgi halvemaks kui ta on? Need on küsimused, mis mind piinavad. Hea küll! Võtsime mõisad ja jaotasime talupoegadele, kogu rahvale, sest maa peab olema rahva oma. On rahvas nüüd õnnelikum? Aga miks siis kuritegude arv aina kasvab? Saab õnnelikust inimesest kurjategija? Kui ma nõnda mõtlen ja pilgu iseendale heidan, siis tead, mis mulle vahel öösel pimedas viirastub? Et mina olen mingisugune vana masin, mis logiseb käia ka siis veel, kui sel pole enam mingit mõtet. Et ma olen mingisugune giljotiin, mida ei osata seisma panna, ja sellepärast raiub ta inimeste päid ka siis veel, kui see on lihtne totrus. Raiub arutult. Nagu mina mõtlesingi, nagu inimesed üldse mõtlevad. Sest harilikult on ikka nõnda, et kes mõtleb ausasti, see mõtleb võõriti, kes õieti, see teeb seda nagu kaabakas ja kelm. Ikka nõnda. Sellepärast polegi ausal mõttel maailmas pinda, et ta mõeldakse võõriti. Armasta ligimest nagu iseennast. Ilus, eks! Aga mis siis, kui ma iseend võõriti armastan, ah? Kui ma söön liiga, joon liiga, himutsen liiga? Oled sa kunagi näinud inimest, kes armastaks end õieti? Ei? Tähendab — ka oma ligimest armasta võõriti, eks! Noh, seda me teeme ilma usuõpetusetagi. Tee teisele, mis tahad, et sinule tehtaks. Jällegi ilus! Aga see kõlbab ainult inglitele, mitte inimestele. Selles sõnas on selle oletus või eeldus, mida mõeldakse saavutada. Aga kui ma oleks juba ingel, milleks see sõna siis? Ma olen lihtsalt inimene, armastan piiritust, konjakit, morfiumi, kokaiini, oopiumi ja muid niisuguseid asju; armastan rikkust, toredust, lõbu, prassimist, teiste kulul elamist ja karjun kõigis euroopa ja teiste maailmajagude parlamentides, et seda mulle muretsetaks ning võimaldataks. On ju nii või ei ole, mis sa arvad?“
„See on nii,“ kinnitas Indrek, „ja selles ongi kogu õnnetus.“
„Aga kas sa ei ütleks mulle, milleks ma peaksin siis seda õnnetust oma ligimesele kaela kallama, kui ma juba ise tema käes vaevlen? Milleks ma peaksin temale muretsema oopiumi ja alkoholi, milleks prassimist ja teiste kulul elamist, kui ma ise kannatan selle õnnetuse käes? Kardan ma, et tema on ehk muidu parem kui mina? Asjata! Me kõik oleme ühe isa lapsed.“
„Aga, armas inimene, millega, millest või milleks tahad sa veel elada, kui sa nõnda mõtled?“ küsis Indrek.
„Seda tahtsin ma sinult küsida, sest ka sina olid millalgi niiöelda revolutsionäär, olid usklik, olid äravalitu, olid peaaegu õnnis, sest usk teeb õndsaks,“ vastas Melesk. „On muidugi ka hulk teisi, aga nendega ei saa ma sellest rääkida, sest nemad nimetavad seda revolutsiooni äraandmiseks. Aga tõelikult on see minu enda äraandmine. Sest esiotsa täidan ma revolutsiooni vastu oma kohuseid ustavalt ja rohkem ei või minult ükski nõuda. Aga minust endast ei küsi keegi, mõistad, mitte keegi. Usk on valmis ja usuõpetus on valmis, pole muud, kui mine ja usu või astu tuleriidale, s. t. seina äärde, kui ei taha, et sind surmatakse salaja nurga tagant nagu hull koer. Mõistad! Saad sa õieti aru, mis ma olen või mis ma teen? Maapealse paradiisi usuga on ju sama lugu, nagu taevase paradiisi usugagi. Kui keegi usub, siis ütleb ta: eesmärk pühendab abinõud. Eks ole! Tähendab, kui usud paradiisi, siis tapa, röövi, põleta, vägista, peta, piina, hävita, sest pole midagi, absoluutselt mitte midagi, sest see kõik läheb ad majorem Dei gloriae arvele. Nõnda on toiminud kõik usud, olgu nad kehalikud või vaimlikud, maapealsed või taevased. Aga oled sa kunagi mõelnud, mis sünnib siis, kui sama rohusedeli järele toimivad need, kes ei usu, nagu näiteks mina ja miljonid teisi? Mis mõte on meie tapmisel, röövimisel, põletamisel ja hävitamisel? Ei mingit või ainuüksi: meie tapame ja põletame, tähendab, kusagil peab olema mingisugune suur ja kõrge eesmärk, sest miks me muidu tapame ja põletame, toimivad ju maailmas ainult need nõnda, kel on mõni kõrge eesmärk. Me teeme lihtsalt kurja, et leida mingisugune eesmärk. Usklikul pühendab eesmärk abinõu, uskmatul abinõu eesmärgi. Seda viimast õndsakstegevat usku teostan mina ja ühes minuga lugematu arv teisi, sest usklikke pole mina leidnud. Me oleme lihtsalt palgalised või vanad masinaloksud, mis logisevad edasi käia. Mäletad, et sa viimati oma kolikambris minult küsisid: kas võib olla sada või sadaviiskümmend miljonit usklikku?“
„Ma rääkisin idealistidest,“ parandas Indrek.
„See on ju üsna ükskõik,“ ütles Melesk. „Või arvad sa, et võib olla ideaale ilma usuta? Kuid hea küll, küsime nõnda: kas võib olla sada või sadaviiskümmend miljonit idealisti? Aga lihtsam: kas võib olla kümmegi idealisti, kel oleks sama ideaal? Kas on kusagil kaks või kolmgi inimest kokku astunud, et luua uus usk? Kaks usumeest kaklevad, kolm valivad omale juhi, kümnekesi tungitakse juba teistele kallale. Jeesus ütles: minge ja kuulutage, aga selle asemel mindi ja tapeti ning põletati. Marx ütles: võitke enamus oma poole, aga meie arvame, et aitab sellestki, kui kuulipildujad on meie pool. Meie usaldame kuulipildujaid rohkem kui enamust, nii et inimese ja inimsoo parema tuleviku usust on saanud kuulipilduja usk — masina usk. Nõnda sünnib, kui usku hakkavad teostama uskmatud, kui usust tehakse äri, nagu see ikka olnud, on ja vististi jääb, sest inimene armastab äri üle kõige. Tead, Indrek, mina olen viimasel ajal niipalju oma pead murdnud, et ei oleks sugugi ime, kui ma kaotaksin lõpuks aru. Sa mõtle ometi, et kord õpetati: kui sa palvetad, siis mine oma kotta ja pane uks kinni. Tähendab, eelkõige inimesel olgu oma koda, et ta võiks palvetada. Aga mis tehti? Inimese koja eest ei muretse tänapäevani keegi, selle asemel hakati ehitama külmi, kõledaid kivikuure ning neile pandi ümarikud kuplid või ilmatu kõrged tornid peale. Jumal ütleb: ehitage inimesele koda, aga nemad ehitavad jumalale. Nagu oleks jumal inimese kerjus või vabadik. Inimesele ei osata korralikku koda üles lüüa, aga kõik usuvad, et jumalale osatakse. Samuti: inimest kästakse tema hädas aidata. Aga meie ütleme: mida halvem, seda rutem läheb heaks. Nii et: küta põrgut, muidu ei lange taevariik maa peale. Ja nõnda me kütamegi ja ootame paradiisi, kas siin maa peal või seal taevas. Ka mina olen üks põrgu ahjukütja. Mõistad? Kütan põrgut iseoma kodumaale ja lähimatele. Kütan, ilma et ise veel usuksin, nagu oleks seda parem, mida halvem. Kuid miks ma siis seda teen? Olen ma tõesti mõni kaabakas ja kelm, kes mõtleb õieti ja toimib võõriti? Olen ma kelm, mis sa arvad?“
Melesk vahtis surmliku tõsidusega Indrekule otsa ja tema alumine huul kippus lõdvalt värisema. Indrek silmitses teda natukene aega ja vastas siis sama tõsidusega:
„Ma ei tea, aga…“
„Muidugi, siin ilmas ei tea kunagi õieti, millal ausast inimesest saab kelm,“ ütles Melesk vahele.
„Just nii,“ kinnitas Indrek. „Inimene ei tea seda iseendagi kohta igakord õieti, veel vähem siis teise suhtes. Aga ühte arvan ma: kui leiad enda olevat valeteel, pööra ümber või kõrvale.“
„Aga mis siis, kui ei pääse ei kõrvale ega tagasi? Mis siis, kui on ainult tee edasi või maa alla? Kui on, nagu nii paljudes kuulsates lahingutes — võida või sure, sest ees ootavad sind vaenlase, selja taga sõprade kuulipildujad ja sõbral on sind selja tagant kergem tappa kui vaenlasel eest. Mis siis?“
„Siis ma ei tea tõesti mitte, mis siis,“ vastas Indrek. „Mina võib-olla läheksin maa alla, kui mõtleksin ja tunneksin nagu sina.“
„Seda ma tahtsingi sinult kuulda, see mind huvitaski,“ lausus Melesk, aga tema hääles ja näoilmes oli midagi sellist, mis ajas Indrekut kahetsema oma sõnu. Sellepärast ta ütles:
„Aga pea meeles: mis teeksin mina, seda ei pea veel kaugeltki tegema sina, sest sina pole mina.“
„Jäta, jäta,“ kordas Melesk. „Milleks oma otsust pehmendada, ma pole ju armuandmise-palvega veel esinenud ja ei mõtlegi seda teha.“
„Sa oled tõepoolest naljakas,“ ütles Indrek, kes ikka enam hakkas kahetsema oma hiljutisi sõnu. „Mina pole teinud mingit otsust, sest mina ei taha milgi kombel olla siin kohtunikuks. Vaevalt kõlbaks ma sulle nõuandjakski. Ma avaldasin arvamust mitte sinu, vaid iseenda kohta.“
„Hea küll, hea küll,“ rääkis Melesk lepitavalt ja nagu rahustavalt. „Olgu nii, minul pole selle vastu midagi. Aga veel üks küsimus: kui sina oleksid minu seisukorras ja otsustaksid minna maa alla, kuidas sa seda teeksid, kas iseomal jõul, vaenlase läbi või sõprade abil?“
„Ma ei saa sinust hästi aru,“ ütles Indrek, et aega võita mõtlemiseks.
„Mis seal siis aru saada,“ seletas Melesk. „Asi on üsna lihtne: sul on ees vaenlane, keda pead ründama, ja selja taga sõber, kes sunnib ründama. Tahad või ei taha, sa pead. Kui ründad, saad peaaegu kindlasti surma, kui taganed, siis on surm möödapääsematu. Kolmandaks hoiad sa surma oma käes, mõistad? Millise sa valiksid, kas selle, mis su oma, mis su sõbra või mis su vaenlase peos?“
„Selle üle peaksin ma järele mõtlema,“ ütles Indrek.
„Siis mõtle,“ käskis Melesk. „Mind huvitab väga sinu seisukoht.“
„Kuule, ütle mulle õige otsekoheselt, ega sa ometi ennast siin minu silma all mõtle tapma hakata?“ küsis Indrek äkki.
„Vastan sulle päris ausalt ja otsekoheselt: enesetapmisele pole ma kunagi mõelnud,“ ütles Melesk. „Milleks iseenese timukaks hakata. Inimene võib ometi ausama otsa leida, kui ta seda nii väga ihkab. Mina kui revolutsionäär võin ometi nõnda otsa saada, et minu nimi jääb igaveseks revolutsiooni pühakute registrisse. Kui ma muud pole ära teeninud, siis ausa surma ometi. Või arvad ehk sina, et ma peaksin surema timuka silmuses?“
„Tead, va vennas,“ ütles Indrek, „oleks see minu teha, mina saadaksin su otseteed paradiisi. Mispärast? Selle saiakannika pärast, mida sa nägid Mauruse juures, nii et sinust sai põrandaalune. Just! Selle Mauruse vürsti saiakannika pärast saadaksin su taevariiki.“
„Väga hea,“ naeratas Melesk, „aga kas sa nüüd ei ütleks, millise surma sa valiksid — enese, vaenlase või sõbra käest?“
„Minu arvates pole küsimus õieti esitatud,“ ütles Indrek. „Kõige pealt: milline surm on kõige kindlam, selle valiksin. Kui surm, siis surm, mul on ükskõik, kust ta tuleb, ainult et ta oleks võimalikult kindel. Ja valuta… Just! Ma ei armasta valu. See tähendab: ma ei saa aru, milleks peab surres kannatama, sest kannatus ei kuulu surmariiki. Elus peab kannatama, seda mõistan, aga surmas — lollus! Pealegi jälk! Mõelda, et loobud kõigest, mis sul on, loobud kogu olemasolust ja ikka veel pead kannatama — see käib üle minu mõistuse, üle kogu minu tajumuse ja taibu. Nõnda siis: ütle mulle, kus on kõige kindlam ja kõige vähem valus surm ja mina ütlen sulle, millise ma valin.“
„Mina arvan, et kõige kindlamalt tapab sõber,“ lausus Melesk; „iseendal võib käsi vääratada, sest sa tapad iseend esimest korda ja vaenlasega võib nõnda juhtuda, et tema pistab surmahirmus põgenema, kui sina tormad surma otsides tema poole.“
„Siis valin surma sõbra käest,“ otsustas Indrek.
„Tähendab, tahad surra argpüksina ja äraandjana,“ ütles Melesk. „On see sul tõepoolest ükskõik? Aga sul on ju naine ja lapsed. Ja kui kellelgi pole neid, siis on tal isa või ema, õde või vend, mõni sõber või lihtsalt tuttavgi, kellele tahaks jätta hea mälestuse. Pealegi, seda nõuab ligimese armastuski, kohustus kaasinimeste vastu. Kui sa ei soovinud neile kurja eluajal, milleks siis riivata neid oma surmaga. Ole ise, mis sa oled, sest see on sinu oma asi, aga ära saa teistele tülinaks, ammugi mitte oma surmaga või selle mälestusega. Nõnda arvan mina. Inimesed armastavad häid mälestusi, meie kõik armastame neid, sellepärast ei peaks surema ei argpüksina ega äraandjana.“
„Siis vabasurm,“ ütles Indrek.
„Iga vabasurm on lihtne enesetapmine,“ seletas Melesk, „ja enesetapmine tähendab harilikult nõdrameelsust. Aga milleks surra nõdrameelsena, kui sul on täis aru peas.“
Nende sõnade juures vaatas Indrek sõbrale otsa, nagu peaks ta teda ennast nõdrameelseks, ja ütles siis:
„Aga sa ju ise seletasid, et surm, mis vaenlase käes, pole kindel, sest tema võib ühes sinu surmaga plehku pista,“ rääkis Indrek.
„Ja ometi valiksin mina selle surma, kui ma valima pean,“ ütles Melesk. „Kõige pealt — surm, mis tuleb vaenlaselt, on õiglane surm, keegi ei kahtle selles. Samuti on ta kõigist surmadest kõige ausam. Et ta pole aga igakord päris kindel, siis selle vastu leidub abinõusid: peab asja nõnda korraldama, et oleks kindel, see on kõik. Ühesõnaga: inime peab ise endale valima tapalava ja timuka. Tal peab see vabadus olema, nii et surm oleks vaba. Mõistad? See on uus vabadus, mida veel keegi pole teinud oma lipukirjaks, aga meie päevil oleks selleks ülim aeg. Miljonitele kõlaks otse evangeeliumina, kui neile kuulutataks: tapalava ja timuka valik vaba! Paljud saaks oma usu tagasi ja nad ütleksid: veel elab jumal taevas ja õiglus maa peal. Sest sa ju mäletad, mis ütles vana Maurus…“