Mine sisu juurde

Tannenbergi lahing

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib esimeses maailmasõjas toimunud lahingust, 1410. aastal Saksa ordu ja Poola-Leedu vägede vahel toimunud lahingu kohta vaata artiklit Grünwaldi lahing.

Tannenbergi lahing
Osa Ida-Preisi kampaaniast esimese maailmasõja idarindel
Vene sõjavangid pärast lahingut
Toimumisaeg 26.–30. august 1914
Toimumiskoht Allensteini lähistel Ida-Preisimaal
(tänapäeva (Olsztyn, Poola)
Tulemus Saksamaa võit
Vene 2. armee hävitatakse
Osalised
Saksa keisririik Saksa Keisririik Venemaa Venemaa Keisririik
Väejuhid või liidrid
Väeüksused
Saksa keisririik 8. armee Venemaa 2. armee
Jõudude suurus
u 150 000[1][2] 230 000[1][2]
Kaotused
10 000 – 15 000 langenut või haavatut[3] 170 000
  • 78 000 langenut või haavatut
  • 92 000 vangilangenut[4]
  • 350 suurtükki[5][4]

Tannenbergi lahing oli otsustav lahing Venemaa Keisririigi ja Saksa Keisririigi vahel esimese maailmasõja esimestel päevadel (23.30. august 1914) Ida-Preisimaal.

Tannenbergi lahingus võitlesid Venemaa 1. armee ja 2. armee ning Saksamaa 8. armee (Saksamaa Keisririik). Lahingu käigus piirati Vene 2. armee ümber. Lahing lõppes armee peaaegu täieliku hävitamise ja selle ülemjuhataja Aleksandr Samsonovi enesetapuga.

Alates 1. augustist oli Saksamaa sõjas kahel rindel: idas Venemaa ja läänes Prantsusmaaga. Saksa väejuhatus oli selle olukorra vastu ette valmistanud välksõja kava, mis kasutas ära asjaolu, et Venemaa polnud suuteline mobilisatsiooni nii kiiresti korraldama kui Prantsusmaa, aga Saksamaa oli selles neist mõlemast kiirem. Kava nägi ette 80% vägedest suunata Prantsusmaa vastu ja ta kiiresti purustada, enne kui ta jõuab mobilisatsiooni lõpetada, ning seejärel suunata väed itta ja hävitada ka Venemaa. Vastavalt kavale oli Preisimaal vägesid suhteliselt vähe, ainult 8. armee.

Preisimaa piirnes kahe Vene armeega. 1. armeed juhtis Paul von Rennenkampff ning see asus Preisimaast idas ja kirdes. 2. armeed juhtis Aleksandr Samsonov ning see asus Preisimaast lõunas. Mõlema armee üheaegse rünnaku korral oleks Preisimaal asuvad väeüksused jäänud omakorda kahe tule vahele. Need kaks armeed moodustasid Looderinde, mida juhatas Jakov Žilinski.

1. armee ületas piiri 17. augustil. Niisugune kiirus üllatas Saksamaad, kes polnud selleks valmis. See tuleneb asjaolust, et Venemaa kuulutas üldmobilisatsiooni välja 30. juulil, aga tegelikult alustas seda juba 25. juulil. Von Rennenkampff saavutas alguses pisut edu, võites Gumbinneni lahingu. Seejärel 1. armee peatus, läks üle kaitsele ja hakkas ootama varude järelejõudmist.

Gumbinneni lahing näitas 8. armee juhataja Maximilian von Prittwitz und Gaffroni ebakomptentsust ning 21. augustil ta tagandati ametist ja saadeti erru pärast seda, kui oli soovitanud kogu Ida-Preisimaa maha jätta ja tõmbuda teisele poole Visla jõge. Tema asemele määrati Paul von Hindenburg ja Erich Ludendorff. Nemad otsustasid otsekohe rünnata Samsonovit, kes erinevalt von Rennenkampffist edasi tungis.

Tannenbergi lahingu skeem 27.–30. augustil

Saksamaa kasutas ära oma vägede palju suuremat mobiilsust. Preisimaal oli hea raudteevõrk, Venemaal oli see hõre. Peale selle oli Vene ja Saksa raudteede rööpmelaius erinev, mistõttu Venemaa ei saanud okupeeritud Saksa aladel oma rongidega sõita. Sakslased said oma armeed varustada rongidega, venelased vankritega. Venemaa polnud ka sõjaks väga valmis: Samsonovil polnud raadioteadete koodiraamatut, mis oli ainult Žilinskil ja von Rennenkampffil, mistõttu 2. armee staabiga tuli rääkida ilma koodi kasutamata. Sakslased püüdsid suure osa suhtlusest kinni ja teadsid Samsonovi kavatsusi.

Samsonov palus 1. armee toetust, kuid oli juba hilja: 1. armee oli liiga kaugel ega jõudnud appi. Saksa 8. armee piiras Venemaa 2. armee ümber ja hävitas selle. Vene armees langes tapetute ja haavatutena 78 tuhat inimest, 92 tuhat andis end vangi. Sakslaste kaotused olid üle 10 korra väiksemad, jäädes alla 14 tuhande mehe. Samsonov taipas, et keiser teeb ta kaotuse eest vastutavaks, ja laskis end maha. Tema surnukeha avastati alles järgmisel aastal.

Kuigi lahing leidis aset Allensteini lähedal, nimetasid sakslased selle Tannenbergi lahinguks, et tähistada revanši keskajal Tannenbergi lahingus saadud kaotuse eest.

  1. 1,0 1,1 Hastings 2013, lk 281.
  2. 2,0 2,1 Zenter 2000, lk 108.
  3. Tucker 2002, lk 43.
  4. 4,0 4,1 Beckett 2014, lk 76.
  5. Sweetman 2004, lk 158.