Teine Puunia sõda

Teine Puunia sõda (218–202 eKr) oli teine ja otsustavaim kolmest sõjast ülemvõimu pärast Vahemere lääneosas tõusva Rooma riigi ja Kartaago vahel. Sõda peetakse üheks antiikaja kõige ohvriterohkemaks, mille käigus hukkus tõenäoliselt sadu tuhandeid inimesi ja purustati sadu linnu. Võit sõjas tähendas Rooma jõulist suurriigina maailmaareenile kerkimist.

Teine Puunia sõda
Osa Puunia sõdadest
Vahemere ümbruse maad enne teist Puunia sõda
Toimumisaeg	218-202 eKr
Toimumiskoht	Vahemeri, Sitsiilia, Sardiinia, Põhja-Aafrika
Tulemus	Rooma võit
Osalised
Rooma vabariik Kartaago riik

Eellugu

Kartaago ja Rooma, kes olid varasemates sõdades ka liitlased olnud, muutusid aina enam teineteise rivaalideks, sest mõlema poliitilised ja majandushuvid piirkonnas kattusid. Rooma oli ligi pooleteist sajandi jooksul jaga ja valitse (divide et impera) taktikaga peaaegu kogu Itaalia vallutanud või liidulepingutega endaga sidunud. Järgmise loogilise sammuna pöörasid roomlased tähelepanu viljakale Sitsiilia saarele, mille lääneosa oli Kartaago valduses. Rünnakuga Messina linnale 264 eKr algaski Esimene Puunia sõda, mille peamiseks tegevusväljaks järgmise 23 aasta jooksul kujunes Sitsiilia saar, Vahemere lääneosa ja Aafrika põhjarannik. Sõjas osutus võidukaks Rooma, mis purustas Kartaago mereväe ja vallutas Sitsiilia (välja arvatud idapoolne Sürakuusa). 241 eKr sõlmiti rahuleping, mille kohaselt Kartaago jäi Sitsiilia valdustest ilma ja maksis võitjale tribuuti.

Kolm aastat hiljem 238 eKr allutas Rooma endale põliselanike Kartaago-vastast mässu ära kasutades Sardiinia ja Korsika saared.

Vahemere ümbruse alad 218. aastal eKr

Hannibali büst Capuast (Rahvusmuuseum, Napoli). Tõenäoliselt tehti see tema auks juba tema eluajal

Kaotuste tõttu pöörasid kartaagolased oma pilgud Ibeeria poolsaarele, kuhu nad olid oma esimesed kolooniad rajanud juba 6. sajandil eKr. Väejuht Hamilkar Barkas vallutas kiiresti ja ühtset vastupanu kohtamata poolsaarel suuri alasid. Hamilkar Barkase järglane väejuhina, Hasdrubal asutas Uus-Kartaago linna Ibeeria poolsaare idarannikul, millest sai järgnevalt puunlaste peamine tugipunkt Hispaanias. Uute vallutustega sai Kartaago uusi juurdepääse hinnalistele hõbedakaevandustele, mis võimaldasid tal roomlastele suuri kontributsioone maksta ning uuesti suure sõjaväe üles ehitada. 226 eKr sõlmisid Rooma ja Kartaago lepingu, mille kohaselt nimetati Ebro jõgi kahe rivaali huvialade vaheliseks võimupiiriks. Hasdrubali mõrvamise järel, valis sõjavägi uueks juhiks 221 eKr Hamilkar Barkase 25-aastase poja Hannibali.

219 eKr vallutas Hannibal Saguntumi linna (tänapäeva Valencia lähedal), mis jäi küll lepingualusest Ebro jõest lõuna poole, kuid mida roomlased pidasid enda kaitse all olevaks ja mis Rooma liitlasena keeldus tunnistamast Kartaago ülemvõimu. Selle teoga sai Rooma ettekäände õiglase sõja (bellum iustum) väljakuulutamiseks.

Teise Puunia sõja algus

Hannibali sõjakäigu teekond Saguntumist Apenniini poolsaarele

218 eKr ületas Hannibal suure väega Ebro jõe, tungis roomlastele ootamatult üle kahe massiivse mäestiku (Püreneed ja Alpid) Itaalia aladele. Hannibal oli kokku koondanud lisaks kartaagolastele ka gallid ning tema väes võis hinnanguliselt olla 50 000 sõdurit, 10 000 ratsaväelast. Üle Alpide toodi ka 37 sõjaelevanti, kuid viimaste propagandaväärtus oli suurem kui sõjaline kasu otseses lahingutegevuses. Selle käiguga nurjas Hannibal roomlaste plaanid kanda sõjategevus Põhja-Aafrikasse. Hannibal vältis osavalt Rooma kahe konsuli vägesid ning purustas need Trebia lahingus (218 eKr) ja konsul Flamininuse juhitud väed Trasimenuse järve lahingus (217 eKr). Flamininus ja suur osa roomlastest langes, ülejäänud andsid end vangi.

Kaotustest õppisid roomlased, et Hannibalile otse vastu minna on liiga ohtlik ning järgmine väejuht, diktaator Quintus Fabius Maximus kasutas uut viivitamisel ja taganemisel põhinevat taktikat, et otsustavat lahingut mitte vastu võtta, vaid kartaagolasi põletatud maa taktika ja sissirünnakutega kurnata. Hannibal võttis seepeale suure ringiga Roomast möödudes ette rüüsteretke Itaalia lõunaossa Rooma liitlaste aladele, lootes et see pöörab viimased roomlaste vastu.

Cannae lahing

Cannae lahingu skeem

Rooma oli vahepeal kogunud selle aja kohta väga suure väe – umbes 80 000 jala- ja 6000 ratsaväelast ning otsustas Hannibalile suure lahingu anda. 2. augustil 216 eKr toimus Aadria mere ranniku lähedal Lõuna-Itaalias sõja veriseim Cannae lahing, kus peaaegu kogu roomlaste vägi purustati täielikult, hukkunutena kaotati 50 000 meest.

 Pikemalt artiklis Cannae lahing

Rooma vastupidamine ja initsiatiivi haaramine

Cannae lahingu võidu järel tekkis olukord, kus väejuhid kannustasid Hannibali Roomat vallutama, et sellega sõjakäik lõplikult võita. See oli linna jaoks väga kriitiline hetk, mis on ajalukku jäänud väljendiga Hannibal ad portas (Hannibal on väravas!). Cannae lahingu võiduga sai Hannibal endale uusi liitlasi nii Itaalias, kus mitmed Rooma sõltlased (Sürakuusa valitseja Hieronymos) üle tulid, kui ka ülemere Makedoonia kuninga Philippos V näol, kes arvas, et roomlased on piisavalt nõrgestatud.

Teise Puunia sõja sõjategevus väljaspool Apenniini poolsaart ja Kartaago alasi, Ibeeeria poolsaarel, Sitsiilia saarel ja Balkani poolsaarel, Vana-Makedoonias

Sitsiilia 218. aastal eKr

Rooma vägede sõjategevus Ibeeria idarannikul, 209 eKr

Hispaania sõjatandril oli Rooma saavutanud edu ning laevastiku toel vallutanud Saguntumi. Sellega säilitas Rooma ülemvõimu merel ja ei võimaldanud Hannibalile lisavägede ega varustuse juurdetarnimist. Ehkki Hannibal tegi panuse sellele, et mitmes järjestikuses lahingus kümneid ja kümneid tuhandeid mehi kaotanud Rooma kukub ise kokku, siis seda ei juhtunud. Rooma tugevus seisnes selles, et tema loodud liitlassuhted püsisid ning nende toel kogus Rooma uue väe.

Söandamata siiski otseselt Hannibali vastu minna, rünnati tema liitlasi, lõigates tema varustusteid üha enam ära. 215–205 eKr rünnati ja võideti Kartaago liitlast Makedooniat, 214–212 eKr piirati Sitsiilias Sürakuusa linna, mille kaitsmisele roomlaste vastu andis erinevate sõjamasinate ehitamisega oma panuse ka kuulus teadlane ja leiutaja Archimedes, kes linna vallutamisel Rooma sõduri poolt tapeti.

209–206 eKr suutsid Rooma väed Publius Cornelus Scipio juhtimisel kartaagolased Hispaaniast välja suruda. Hannibali vend Hasdrubal kogus Hispaanias teise väe, et Hannibali retke korrata ning vajalikke piiramisvahendeid ja lisavägesid tuua, kuid Itaaliasse jõudes tabas teda 207 eKr Metauruse jõe lahingus hävitav kaotus ja Hasdrubal langes lahingus.

Publius Cornelus Scipio sõjakäik 204–203 eKr

Hannibali sõjakäik ja naasmine Aafrikasse

Publius Cornelius Scipio

Publius Cornelus Scipio sõjakäik 202 eKr

204 eKr otsustas Rooma oma väe konsuliks valitud Publius Cornelius Scipio Africanuse juhatusel Põhja-Aafrikasse viia. Viimane sõlmis liidulepingu Numiidiaga ning suundus sõjakäiguga pealinn Kartaago poole. Hannibal oli aastaid Lõuna-Itaalias oma väeriismetega liikvel olnud, kuid uue hädaohu kerkides kutsus Kartaago oma andekaima väejuhi 203 eKr Aafrikasse koju tagasi.

Zama lahing

Teise Puunia sõja viimases, 202 eKr 19. septembril toimunud Zama lahingus osutus Hannibali taktikast edukamaks Scipio Africanuse oskuslik reservide ja roomlaste poole asunud Numiidia kuninga Massinissa ülekaalukas ratsavägi, mis otsustas lahingu saatuse ning roomlased saavutasid otsustava võidu.

 Pikemalt artiklis Zama lahing

Rahu sõlmimine

Kartaago palus pärast Zama lahingu kaotust rahu ning talle suruti lepinguga peale rasked ja alandavad tingimused. Riik loovutas oma Hispaania alad, oma sõjalaevastiku, pidi maksma ränka kahjunõuet, ei tohtinud Rooma loata sõdu pidada – viimane punkt andis 50 aastat hiljem Roomale ettekäände Kolmandas Puunia sõjas Kartaago täielikult hävitada. Rahulepinguga ei nõudnud roomlased Hannibali väljaandmist, kuid nähes tema edukust reparatsioonimaksete kogumisel ja Kartaago ülesehitamisel muutsid nad enda meelt, mille järel põgenes ta Seleukiidide riiki ja hiljem edasi Bitüüniasse.

Rooma kerkis Teise Puunia sõja võiduga Vahemere lääneosa vaieldamatuks valitsejaks ning Kartaago kaotas jäädavalt oma endise ülemvõimu.

Kirjandus

• Beard, Mary (2017). S.P.Q.R. Vana-Rooma ajalugu. Tallinn: Varrak.
• Zetterberg, Seppo (2015). Maailma ajalugu. Tallinn: Varrak.