Pöialpoiss (lind)
|
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Pöialpoiss (perekond) |
| Pöialpoiss | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Värvulised Passeriformes |
| Sugukond |
Pöialpoislased Regulidae |
| Perekond |
Pöialpoiss Regulus |
| Liik |
Pöialpoiss |
| Binaarne nimetus | |
|
Regulus regulus L. 1758 | |
Pöialpoiss (Regulus regulus) on linnuliik pöialpoislaste sugukonnast pöialpoisi perekonnast. Pöialpoiss on Eesti ja Euroopa väikseim linnuliik.
Pöialpoiss on Luksemburgi rahvuslind.[1]
Levila
[muuda | muuda lähteteksti]Pöialpoiss on levinud katkelisel areaalil kogu parasvöötme Euraasias Assooridelt, Briti saartelt ja Norrast kuni Sahhalini ja Jaapanini.[2] Eestis on pöialpoiss tavaline lind, tema pesitsusaegset arvukust hinnatakse 300 000 – 400 000 paarile, talvist arvukust 200 000 – 600 000 isendile[3].
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]Pöialpoisi kehapikkus on 9 cm, kaal 4–7 g. Värvuselt on ta pealt hallikasroheline, kõhupoolel helehall. Iseloomulikuks tunnuseks on isaslinnu mustaservaline ereoranž ja emaslinnu kollane kiird. Pöialpoisi häälitsused ja laul on ülipeened. Laul on enamasti valsitaktis, kolm neljandikku taktimõõdus peenekõlaline sidin, nt. "tsii-tii-tidi tsii-tii-tidi tsii-tii-tidi tsiidih". Kutsehüüd on ülipeen "sii-sii-sii".
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Toitub putukatest.
Elupaik
[muuda | muuda lähteteksti]Elupaigana eelistab kuusikuid. Elutseb okas- ja segametsades, parkides ja kalmistutel. Eestis üldlevinud ja rohkearvuline haudelind, hulgulind ja läbirändaja. Osa lindudest lendab talvituma Kesk-Euroopasse.
Pesitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]Pesa ehitab tavaliselt kuusele. Kurnas on mais 8–12 muna, mida emaslind haub 15–17 päeva. Mõlemad vanemad toidavad poegi 17–22 päeva. Juunis-juulis pesitseb teist korda.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Pöialpoiss (lind) |
- ↑ Veedla, Peep (2021). Rahvuslinnud ja sümbollinnud Euroopas ja kaugemal. Mõedaka: Pesapaik. Lk 99.
- ↑ Renno, O. Eesti linnuatlas. Tallinn Valgus 1993
- ↑ 3,0 3,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 27. oktoobril 2011.