Heinrich IV (Saksa-Rooma keiser)

Heinrich IV (11. november 1050 – 7. august 1106) oli Franki ehk Saali dünastiasse kuuluv Saksa-Rooma keiser ning Heinrich VIII nime all ka Baieri hertsog.

Heinrich oli Saksa-Rooma keisri (1039–1056) Heinrich III ja Poitou Agnese (ca 1025–1077) poeg. Heinrich III ajal hoidis Saksa-Rooma riik enda kontrolli all Saksamaad, Itaaliat, Burgundiat, Ungarit, Poolat ja Böömimaad. Heinrich III ajal oli Saksa-Rooma riik oma võimsuse tipul, domineeris Euroopas ning Saksa-Rooma keiser oma mõjuvõimuga nimetas ametisse Rooma paavsti.

Heinrich III ajal algasid ka Rooma paavsti ja Saksa-Rooma keisri vastuolud, mis läksid hiljem ajalukku investituuritülina, ning Heinrich IV ajal jätkus paavstide püüd saavutada ülemvõim keisri (ehk ilmaliku Saksa-Rooma riigi valitseja) üle.

Saksamaa kuningriigi kaart Otto Suure valitsemise ajal aastal 972 (tumesinine) ja keisririigi edasine laienemine kuni Saali Konradi valitsemiseni (1024–1039)

Saksa kuningas

Kuueaastane Heinrich IV sai Saksa kuningaks isa Heinrich III surma järel (1056), tegelikult valitses tema eest kuni 1066. aastani regentnõukogu ja ema, keisrinna Poitou Agnes. Üldiselt polnud Heinrichi valitsusaeg edukas, Itaalia oli suhteliselt iseseisev ning linnriigid tegid, mida tahtsid. Saksamaal püüdsid vägevamad vürstid samuti oma sõltumatust kasvatada. Heinrich IV võitles vürstide võimu vastu, toetudes alamaadlile, ministeriaalidele ja linnadele.

Švaabimaa hertsog (1057–1079) Rudolf von Rheinfelden kasutas 1057 ära Saksa kuninga Heinrich IV alaealisust ning sundis talle andma Švaabimaa hertsogkonna. 1061. aastal läänistas leskkeisrinna Agnes hertsogkonna Saksi krahvile Otto von Northeimile. Sellele vaatamata hõivas kuningas Heinrich IV pettusega taas Baieri hertsogkonna ning vangistas Otto von Northeimi ja Saksimaa hertsogi Magnus Billungi. See viis lõpuks 1073. aasta Saksi mässuni, mille Saksa kuningas Heinrich IV surus juunis 1075 maha. Alles siis, kui Heinrich IV lõi 1070 Welfide hertsogivõimu, tekkisid Saksimaale taas Baieri hertsogid.

Seda perioodi iseloomustab investituuritüli keisri ja paavsti vahel. See tugevdas paavsti seisukohta toetavate Welfide võimu. Gregorius VII ekskommunitseeris 1076 Roomas peetud sinodil Heinrich IV ja vabastas tema alamad vasallivandest. Oktoobris 1076 nõudsid Saksa vürstid Treburis uue kuninga valimist. Nad teatasid Heinrich IV-le, et ta on ametist tagandatud, kui ei suuda aasta ja ühe päeva jooksul paavstilt lunastust saada. Samal ajal hakkas Švaabimaa hertsog Rudolf nõudlema Saksa kuninga krooni, ta lubas paavstile kõiki järeleandmisi, et see teda tunnustaks, ning lasi ennast kroonida Saksa vastukuningaks (1077–1080).

Heinrich lasi poja Konradi juba alaealisena Saksa kuningaks (1087–1098) valida, et kindlustada talle pärimisõigus.

Aastal 1093 andis keiser Heinrich IV Saali territooriumid Reini Frangimaal lääniks Alam-Lotringi pfaltskrahvile Heinrich II von Laachile Aachenis. Nendest maadest kujunes tähtis Pfalzi kuurvürstkond.

Investituuritüli

1059. aasta Lateraani sinodil sätestatud paavsti valimise kord ei nõudnud enam Saksa kuninga õukonnast kinnituse saamist. Saksa õukond keeldus sinodi otsust toetamast. Paavst Nicolaus II sätestas Lateraani sinodil, et edaspidi peavad kardinalpiiskopid leppima kokku uue paavsti nimes ja seejärel vaetakse vastavat kandidaati koos teiste kardinalidega; paavst ei pea saama Saksa-Rooma keisrilt valituks osutumise järel vastavat kinnitust. 1059. aasta Lateraani sinodi otsuse alusel ei taotlenud Gregorius VII paavstiks saades Saksa kuninga kinnitust, kuid teavitas teda oma ametisse asumisest ja Heinrich IV tunnustas teda paavstina. Kuningas avaldas paavstile kahetsust oma varasema kirikuvastase tegevuse pärast, kuid soovis, et Aleksander II poolt ekskommunitseeritud ametnikud vabastataks vastavast karistusest. Saksamaa regent Poitou Agnes ei tunnustanud paavstina Aleksander II-t, vaid Saksa õukonnale lojaalsed vaimulikud määrasid 1061 Baselis ilma kardinalide osaluseta ametisse Parma piiskopi Cadalo, kes võttis nimeks Honorius II. Saksa kuninga Heinrich IV õukond ei tunnustanud esialgu paavstina Aleksander II-t, kuid 1064 skisma lõppes. Alates 1050. aastate kirikureformist kehtis enam-vähem põhimõte, et Rooma paavst on kõrgeim vaimulik ja keiser ilmalik võimukandja, kuid Gregorius VII arvas, et paavst peaks olema ka kõrgeim ilmalik isand ning keiser tema vasall. Nii nõudis ta, et piiskoppe võib Saksa-Rooma riigis määrata vaid paavst.

Pikemalt artiklis Investituuritüli

1075. aastal, kui Heinrich IV oli valitsemisohjad enda kätte võtnud, keeldus ta aga nõuet täitmast ning määras ise uusi piiskoppe. Paavst Gregorius VII mõistis 1075 Roomas peetud sinodil hukka ilmikute investituuri ja ähvardas ekskommunitseerida iga võimukandja, kes määrab ametisse mõne vaimuliku. Paavst nõudis viie simoonias süüdistatud Heinrich IV nõuniku ilmumist Rooma 1. juuniks, soovitades kuningal saata nad õukonnast minema. Kuna Ravenna peapiiskop Guiberto (hilisem vastupaavst Clemens III) ei ilmunud sinodile, siis peatas paavst tema volitused. Heinrich IV määras 1075 uued isikud Milano peapiiskopkonna, Fermo ja Spoleto piiskopkondade etteotsa. Paavst taunis 11. septembril 1075 Toscana krahvinnale Matildale saadetud kirjas kuninga soovimatust pidada rahu, noomis 8. detsembril 1075 kuningat, tagandas tema määratud vaimulikud ja andis talle korralduse ilmuda Rooma, et anda sinodil oma tegevusest aru.

Heinrich IV pidas 23. jaanuaril või 24. jaanuaril 1076 Wormsis riigipäeva, kus Gregorius VII tagandati ametist. Lombardia piiskopid otsustasid Piacenza sinodi järel toetada Wormsi riigipäeva otsust. Kuningas saatis isiklikult paavstile kirja, milles nõudis tema tagasiastumist, nimetades Gregoriust mitte paavstiks, vaid valemungaks.

Gregorius VII ekskommunitseeris 22. veebruaril 1076 Roomas peetud sinodil (see algas 14. veebruaril) Heinrich IV ja vabastas tema alamad vasallivandest. Ta ekskommunitseeris ka Guiberto. Oktoobris 1076 nõudsid Saksa vürstid Treburis uue kuninga valimist. Nad teatasid Heinrich IV-le, et ta on ametist tagandatud, kui ei suuda aasta ja ühe päeva jooksul paavstilt lunastust saada. Samal ajal hakkas Švaabimaa hertsog Rudolf nõudlema Saksa kuninga krooni, kuid ta ei leidnud Švaabimaal toetust.

Heinrich IV kutsus 1077. aasta veebruariks Augsburgi kokku kirikukogu ja paavsti selle eesistujaks. Gregorius VII lahkus Roomast ja reisis Põhja-Itaaliasse. Heinrich IV põgenes 1076/1077 karmil talvel sisepoliitilise olukorra pingestudes mässuliste vasallide eest naise ja lapsega Speyerist üle Alpide Põhja-Itaaliasse, kus itaallased lubasid anda talle abi võitluses paavstiga, kuid kuningas lükkas nende pakkumise tagasi.

Heinrich IV Canossas. Eduard Schwoiseri maal, 1852

Augsburgi teel olnud paavst kartis, et kuningas võib teda rünnata, ja tõmbus koos krahvinna Matildaga Canossa kindlusse. Kuningas jõudis 25. jaanuaril 1077 Canossasse (Canossa käik, Canossa teekond), kuid paavst keelas tal kindlusse siseneda. Kuningas käis mitu päeva kotiriiet kandes, paljajalu ja paastudes kindluse juures. Gregorius VII soostus 28. jaanuaril järele andma ja tema nõudmisel avati kindluse väravad. Kuningas põlvitas paavsti ette, kes vabastas ta ekskommunikatsioonist. Seda kohtumist on tõlgendatud nii paavstluse võiduna keisrivõimu üle kui ka keisri kavala diplomaatilise eduna, mis päästis tema trooni ning tegeliku võimu Saksa-Rooma riigis. Kohtumise tulemuseks oli kompromiss, millega keiser ja paavst tunnustasid vastastikku teineteise võimu.

Heinrich IV pöördus seejärel tagasi Saksamaale, kus tema vasallid olid 15. märtsil 1077 Forchheimis paavsti legaatide juuresolekul valinud vastukuningaks Rudolfi. Paavst püüdis sisepoliitilises kriisis esmalt jääda neutraalseks ja üritas vastaseid lepitada. Ta saatis 1079 lepitamise eesmärgil Saksamaale legaatideks benediktiini munga Pietro Aldobrandini koos Padova piiskopi Oldericoga.

Gregorius VII ekskommunitseeris 1078 taas Guiberto ja 7. märtsil 1080 Heinrich IV, kelle ta tagandas ametist. Ta tunnustas seadusliku kuningana Rudolfit, kes suri 15. oktoobril 1080. Heinrich IV initsiatiivil toimus 25. juunil 1080 Brixenis kirikukogu, kus talle lojaalsed piiskopid määrasid paavstiks Guiberto, kes võttis nimeks Clemens III. Paavst kinnitas 1081 oma otsust kuninga ekskommunikatsiooni osas. 6. augustil 1081 valisid Saksa vürstid uueks kuningaks Salmi krahvi Hermanni. Heinrich IV tungis 1081 Itaaliasse ja piiras nelja aasta jooksul neli korda Roomat. 1082 ja 1083 üritas paavsti ja kuningat lepitada Monte Cassino abt Desiderius (hilisem paavst Victor III).

Saksa-Rooma keiser

Heinrich IV tungis märtsis 1084 Rooma, lubades anda vastupaavsti paavstile vangina üle, kui Gregorius VII kroonib ta Saksa-Rooma keisriks. Gregorius keeldus Heinrichit keisriks kroonimast ja kroonis keisriks vastupaavst Clemens III. Seejärel tungis Rooma Robert Guiscard, sundides Heinrich IV tagasi tõmbuma. Gregorius VII põgenes Roberti kaitse all esmalt Monte Cassino kloostrisse ja seejärel Salernosse. Ta saatis 1084 legaadina Saksamaale Ostia kardinalpiiskopi Odon de Lagery (hilisem paavst Urbanus II). Skisma tõttu lahkus Gregorius VII kuuriast 13 kardinali.

Kolm päeva enne oma surma tühistas Gregorius VII kõik oma ametiajal langetatud ekskommunikatsioonid, jättes jõusse ainult Heinrich IV ja Clemens III ekskommunitseerimise. Heinrich IV vastaseid hakati kutsuma ultramontanistideks.

1093 põgenesid keisrinna Adelheid ja Heinrichi vanem poeg Konrad paavsti kaitse alla Canossasse ning rääkisid, et Heinrich IV oli oma lossis korraldanud orgiaid ja musti missasid. Seetõttu ei tulnud Konrad keisritrooni pärijana kõne alla. 1099 kroonis Heinrich IV oma noorema poja Heinrichi Itaalia kuningaks, jättes sellest tiitlist ilma 1093 Itaalia kuningaks kroonitud Konradi.

Heinrich V vandus, et oma isa eluajal ei osale ta keisririigi poliitikas, aga isa vaenlased ärgitasid teda seda siiski tegema ja paavst Paschalis II (1099–1118) vabastas ta sellest vandest. Heinrich V kukutas oma isa 1105. aasta lõpus, kui Heinrich IV tahtis korraldada suurvasallide õigusi piiravaid reforme.

Heinrich IV suri peagi pärast võimust ilmajäämist. Keisritiitli säilitas ta siiski surmani. 1111 krooniti Heinrich V Roomas keisriks.

Isiklikku ja järglased

Heinrich IV-l ja tema esimesel abikaasal Savoia Berthal (−1087) olid järgmised järglased:

Adelheid (1070–1079)
Heinrich (1071–1071)
Agnes (1072/73–1143), abiellus Švaabimaa hertsog Friedrich I-ga ja hiljem Austria markkrahvi Leopold III-ga
Konrad (1074 –1101), Itaalia kuningas (1093–1098) ja Saksa kuningas (1087–1098)
Mathilda
Heinrich (1086–1125), Itaalia kuningas ja Saksa-Rooma keiser (1105–1125) Heinrich V

Heinrich IV teisest abielust Kiievi suurvürsti (1078–1093) Vsevolod I tütre Jevpraksia Vsevolodovnaga, mis sõlmiti 1089 Kölnis, lapsi ei sündinud. Jevpraksia võttis endale uueks nimeks Adelheid.

Eelnev Heinrich III	Saksa kuningas 1056–1087	Järgnev Konrad
Eelnev '	Baieri hertsog Heinrich VIII	Järgnev '
Eelnev Heinrich III	Saksa-Rooma keiser 1084–1106	Järgnev Heinrich V

Vaata ka