Hapukoor
- Õnneks on meie toidukultuuri sedavõrd palju ebameeldivat sisse programmeeritud, et võime täiesti kindlad olla: meid ei hakka kunagi kollitama üleilmastumise peamine nuhtlus - päratud turistide massid. Parim vastumürk globaliseerumisele on Eesti köök. Võtame näiteks hapupiima. Või ehk selle rammusama tuletise - hapukoore. Paljud meist jumaldavad seda valget ollust, terved põlvkonnad lapsi on kartulisalati peal jalad alla saanud. Kõik muutub meie ümber kohutava kiirusega, kuid kartulisalat pole peaaegu üldse muutunud - nii nagu seda tehti Brežnevi ajal, tehakse ka praegu. Ja see tekitab tunde, et meie kultuur on mõne koha pealt haruldaselt jätkusuutlik. Me oleme unustanud seejuures ühe pisikese detaili. Nimelt ei ole suurem osa maailma täiskasvanud inimestest puhtgeneetilistel põhjustel võimelised lõhustama oma seedekulglas piimasuhkrut ehk laktoosi, Gala dinner'i lõpuks hakkavad ka kõige intelligentsemad inimesed koledal kombel korisema ning peeretama ja nad lahkuvad, et mitte kunagi enam tagasi tulla. Igal aastal põhjustab eesti külalislahkus loendamatul hulgal hapukooretraumasid.
- Valdur Mikita, "Lingvistiline mets", 2013, lk 174
- Tol ajal anti lastele talvel kalamaksaõli. Meile andis ema seda igal õhtul lusikatäie. Musta leiba lubati peale hammustada või anti koguni lonks musta kohvi, aga ega see ei võtnud ära seda hirmsalt kalamaksaõli järelmaitset. Võib-olla sellepärast ma ei suudagi palju kala süüa, eriti just heeringat, kelle soolase kuue alt see õlimaitse läbi kummitab, olgugi ta hoolega peidetud sibula ja hapukoore segu sisse. Onu Magnus rääkis, et Magadanis olla nii hull külm ja niiske kliima, et seal küll kalamaksaõlita talve vastu ei pea - tema pidavat jooma seda tassitäie päevas. See tegi minu silmis Maxist kõige vaprama mehe, keda ma kunagi olin näinud.
- Mari Saat, "Matused ja laulupeod", 2015, lk 24
