Ellen Niit
Ellen Niit (sünninimi Ellen Hiob, kodanikunimi 1949 – 1958 Ellen Niit, 1958. aastast Ellen Kross; 13. juuli 1928 – 30. mai 2016) oli eesti kirjanik ja tõlkija.
- nii märkamatult
- kui lehti puult.
- ...
- Ka sügissuve
- kuldkirja päevis
- on rõõmu paljust.
- ...
- Kuid siiski, siiski,
- kui lehed läinud,
- ma täis jään marju.
- Ja surnud lumes
- ma kuumalt hõõgun
- kesk hangeharju.
- "Pihlakas" (1956)
Ma arvasin nõnda, et meri
on alati sinine
ja et varjatud kullateri
täis on viimne kui inime.
/---/
Nägin maid ma, mis järvetud, jõetud,
tolm ja põrm, muud ei olegi,
inimlapsi, kes mullast on võetud,
kus kulda polegi.
- "Ma arvasin" (1958)
See porine maa
võtmata kartulitega
on minu.
Need paakveest põdurad niidud
paari viletsa kuhjaga
on minu
/---/
Mina vastutan nende
ja nemad minu eest.
/---/
*
See on olnud mu töö -
võtta kartuleid porisel põllul,
selg kumeras, sõrmed mullas,
taeva tuhm
vihmaveest vettinud palakas
õlul.
- "See maa" (1967), kogust "Linnuvoolija". Tallinn: Eesti Raamat 1970, lk 27-30
Valuga sünnivad vastsed maad.
Südameist välja
raginal kistakse juured.
Hoia südant
ja hoia hinge, kui saad!
Issanda maailma uudismaad
on nii suured.
Seisad väljajuuritud lepiku ees.
Su mõõdupuu on murtud su sees.
- "Lepa laul" kogust "Linnuvoolija". Tallinn: Eesti Raamat 1970, lk 20
- "Humalapuu" (1972)
Maja ei ole midagi.
Tuba ei ole tühjagi.
Kodu on muus.
/---/
Ka majad juurduvad
ja toad ajavad võrseid.
Ka majad õitsevad.
Ka majad puistavad seemneid,
kui nad on kasvanud
kodudeks.
- "Kodud kasvavad kodudeks" (1976)