Victor Mutt
|
See artikkel räägib sõjaväelasest ja diplomaadist; biokeemiku kohta vaata artiklit Viktor Mutt (biokeemik) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Victor Mutt, ka Viktor Mutt VR I/2 (25. mai 1886 Tuhalaane vald, Viljandimaa, Liivimaa kubermang – 30. aprill 1942 Kirov, NSV Liit) oli Venemaa keisririigi ja Eesti sõjaväelane (kolonel) ning diplomaat.
| Victor Mutt | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
25. mai 1886 Tuhalaane vald, Viljandimaa, Liivimaa kubermang |
| Surmaaeg |
30. aprill 1942 Kirov, NSV Liit |
| Teenistus |
Venemaa keisririik Eesti Vabariik |
| Auaste | kolonel |
| Juhtinud | 2. diviisi staabiülem |
| Sõjad/lahingud |
Esimene maailmasõda Eesti Vabadussõda |
| Autasud |
Püha Anna ordeni II, III ja IV klass Püha Stanislavi ordeni II ja III klass Püha Vladimiri ordeni IV klass Vabadusrist I/2 (1920) |
Elulugu
muudaVictor Mutt sündis Viljandimaal Tuhalaane vallas Sootsa taluperes, üldhariduse omandas ta koduõppel.
Teenistus Venemaa keiserlikus armees
muudaAastatel 1906–1909 õppis Victor Mutt Vilno sõjakoolis, mille lõpetas nooremleitnandina [1].
Septembris 1913 astus Victor Mutt Peterburi Nikolai Sõjaväeakadeemiasse. Akadeemias sai ta õppida vaid aasta, sest algas Esimene maailmasõda ja augustis 1914 saadeti ta rindele.
Esimeses maailmasõjas teenis Mutt 180. jalaväepolgus ja tõusis nooremohvitserist rooduülemaks. 1916. aasta märtsis edutati Mutt 45. diviisi staabi vanemaks operatiivadjutandiks, sama aasta novembris aga juba XXVII armeekorpuse staabi käsundusohvitseriks [2].
1917. jaanuaris saadeti Mutt Nikolai Kindralstaabi Akadeemiat lõpetama ja samal kevadel ta seda tegigi. Sõjaväeline karjäär jätkus 182. diviisi staabiülemana, 1918. aasta sügisel tõusis Mutt 5. armee staabi operatiivosakonna ülemaks. Auastmelt oli ta tollal alamkapten. Sõjaväljal sai Victor Mutt kahel korral haavata, korra põrutada ja mürgistuse gaasirünnakul.
1918. aasta mais lahkus Mutt Venemaa sõjaväest ja tuli Eestisse.
Eesti Vabadussõjas
muudaVabadussõja alguses, käis Victor Mutt Soomes ja Rootsis, et sealt abivägesid kutsuda.
Vabadussõja ajal aga oli Victor Mutt 5. jaanuarist 1919 2. diviisi staabi operatiivjaoskonna vanemadjutant ja 23. veebruarist 1919 kuni Vabadussõja lõpuni 2. diviisi staabiülem.
1919. aastal kuulus ta koos Ants Piip, Jaan Poska jt. 1919. aasta Tartu pantvangikonverentsil Eesti delegatsiooni ning osales 1919. aasta lõpus Eesti-poolse sõjalise eksperdina Tartu rahu konverentsil[3].
Välisteenistuses
muuda11. juunist 1924 nimetati Victor Mutt Välisministeeriumi Washingtoni saatkonna I sekretäri kohalt ajutiseks Eesti konsuliks New Yorki.
Arreteeriti NKVD poolt 30. juunil 1940. Mõisteti surma, hukati Kirovi vanglas.[4]
Isiklikku
muudaVictor Mutt oli abielus Eugenie Mutiga, kes on jätnud eesti kirjanduslukku jälje sellega, et andis Philadelphias 1930. aastal välja mahuka kogumiku enda adapteeritud ja inglise keelde tõlgitud eesti muinasjutte[5].
Victor Muti pojad olid Viktor Mutt ja Oleg Mutt. Eesti kirjanik Mihkel Mutt on Victor Muti lapselaps.
Victor Muti vend Jakob Mutt oli Haapsalu Maria-Magdaleena koguduse ülempreester.
Teosed
muuda- Viktor Mutt, "Võru alt Jakobstadti", Tartu, 1927.
Viited
muuda- ↑ Eesti Biograafiline leksikon. Saku, 2001, lk. 312. Kordustrükk Tartus 1926-1929 avaldatud teostest
- ↑ Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased. II kogumik. Tallinn: Sentinel, 2002, lk.65-66 ISBN 9985945530
- ↑ Eesti entsüklopeedia, kd. 14: Eesti elulood, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 306 ISBN 9985700643
- ↑ Eesti välisteenistuse biograafiline leksikon, lk 80-81 (pdf)
- ↑ Mihkel Mutt pani kirja oma kaugete sugulaste lood, Eesti Päevaleht, 13. märts 2009
Kirjandus
muuda- Jaak Pihlak, Mati Strauss, Ain Krillo, "Eesti Vabaduse Risti kavalerid". Viljandi, Vabadussõja Ajaloo Selts, Viljandi Muuseum, 2016.