Vikipeedia

Frans Hals

Hollandi maalikunstnik

Frans Hals (1580 või 1581 Antwerpen – 26. august 1666 Haarlem) oli Hollandi maalikunstnik, barokiajastu suurimaid portretiste.

Frans Hals
Sündinud 1580 või 1581
Antwerpen
Surnud 26. august 1666
Haarlem
Rahvus hollandlane
Tegevusala maalikunstnik

Frans Halsi muuseum asub Haarlemis.

Halsi järgi on nimetatud üks Merkuuri kraater[1] ning teda on kujutatud Hollandi 1968. aasta pangatähel[2].

Tema elust ja loomingust on eesti keeles ilmunud Michael Kernani raamat "Frans Halsi kadunud päevaraamatud ehk olemisrõõm", Kirjastus Kunst 1998; tõlkija Eve Köst.

Elulugu

muuda

Frans Halsi elulugu on väga lünklik, nagu ka teistel tolle aja kunstnikel. Tema noorusea kohta pole erilisi teateid ning ka tema sünniajas ja -kohas ei olda päris kindlad[3].

Fransi isa Franchoys Hals, ametilt kangur[3], oli pärit Mechelenist ja ema Adriaentgen van Geertenrijck Antwerpenist. Hals veetis suure osa oma elust Haarlemis, aga rohkem tunti teda tema Antwerpeni päritolu järgi[4], kuhu tema vanemad Antwerpeni piiramise ajal 1584–1585 põgenesid. Fransil olid vennad Joost ja Dirck, kes olid ka kunstnikud[4].

Frans Hals õppis maalikunsti Karel van Manderi juures. Van Mander oli maneristlik kunstnik, ajaloolane ja luuletaja, kelle mõju on Halsi loomingus vähe märgata.[4]

1610. aastal võeti Hals Haarlemi kunstnikke ühendava Haarlemi Püha Luuka Gildi liikmeks[5]. Temast sai linnanõukogu kunstirestauraator, sest hiljaaegu oli linnas ikonoklastide liikumise käigus kogu religioosne kunst konfiskeeritud. Formaalselt sai linn nende kunstiteoste omanikuks alles 1625, misjärel linnavalitsus otsustas, missugused kunstiteosed sobivad raekojas näitamiseks. Liiga katoliiklikuks peetavad kunstiteosed müüdi sama gildi liikmele Cornelis Claesz van Wieringenile tingimusel, et ta need linnast ära viib.

Pärast gildi liikmeks astumist 1611 abiellus Frans Hals Harmens Abeeli tütre Annekesega. Nende poeg Harmen ristiti 2. septembril 1611 ning nagu enamikust tema poegadest sai ka Harmenist kunstnik. Anneke suri 1615. aasta juunis ning Frans jäi kahe pojaga üksi. Hals palkas kalakaupmehe tütre Lysbeth Reyniersi, kes oli Haarlemist pärit, oma kahe lapse eest hoolitsema ning abielluti 12. veebruaril 1618, kui Lysbeth temast juba kaheksandat kuud rase oli. Üheksa päeva hiljem ristiti tütar Sara. Lysbethil sündis kokku vähemalt 8 last ning ta suri, kui oli üle 80 aasta vana. Neljast pojast said kunstnikud: Frans (1618–1669), Reynier (1627–1672), Nicolaes (1628–1686) ning Jan (Johannes) (u 1635–1675). Nende tütar abiellus isa õpilase Pieter Roestrateniga, kes oli Haarlemis vaikelukunstnik.[4]

Alates 1662. aastast sai ta linnanõukogult väikest pensioni[5], kuid Frans Halsi majanduslik seis polnud ikkagi hea – tal olid suured võlad ning pidi joomingutest välja arenenud skandaalide tõttu mitu korda oma elu jooksul kohtus käima.[3][4]

Tema õpilaste seas olid Adriaen van Ostade, Philips Wouwerman, Vincent van der Vinne ja Adriaen Brouwer[4].

Looming

muuda

Üle poole Frans Halsi teostest olid portreemaalid, peamiselt aadlike tellimustööd, harvem kujutas ta lihtrahvast, ning ta oli Rembrandti kõrval ajastu olulisim portretist[3]. Kuna 17. sajandil Hollandi kunstiturul oli portreemaal kõige levinum maaližanr, olid portreemaalijad ka enim tasustatud[4].

Halsile meeldis inimese lõbusa oleku kujutamine, mis mõjub vaatajale sundimatu ja vabana, sest portreteeritavat on maalitud kodanlikult positsioonilt. Hals ei idealiseerinud oma modelle[3]. Halsi loomingus puuduvad aktid, maastikumaalid, meremaalid, vaikelu[4].

Samuti religioossete teoste jaoks oli Haarlemis kunstiturg kadunud ja sellepärast Hals neid ka ei valmistanud. Näiteks Rembrandt kolis sageli sõltuvalt sellest, kus rohkem kliente oli, kuid Hals keeldus Haarlemist lahkumast ja jäi sinna surmani. Nii näiteks keeldus ta maalimast Amsterdami maakaitseüksust, nõudes, et ohvitserid tuleksid Haarlemi ja poseeriksid talle.

Frans Halsi lähenemine grupiportreedele mõjus tellijatele uudsena. Hals kujutas kuuel korral erinevate roodude pidusööke ja kogunemisi, nagu näiteks 1624. aastal Püha Antoniuse laskuriteroodu ohvitseride liikmete grupiportree ja 1633. aastal Püha Adriani laskuriteroodu grupiportree.[3]

Andmed puuduvad Halsi varasema loomingu kohta, sest esimene dateeritud teos pärines alles 1616. aastast ("Püha Georgi laskuriteroodu ohvitseride bankett"), mille valmimise ajaks oli kunstnik juba üle 30-aastane. Arvatavasti erinesid kunstniku varasemad teosed sel määral tema hilisemast loomingust, et ei osata praegu enam Halsile omistada, või on need lihtsalt kaduma läinud.[3] Samuti puudusid Halsil arveraamatud ning seetõttu saame vaid portreteeritavate järgi teada, kes olid tellijateks. Kujutatud inimesed viitavad sellele, et Hals maalis kohalikke, mitte välismaalasi.[4]

Ta töötas väga kiiresti, nagu ka Goya, ning seetõttu näevad teosed välja lõpetamata[4] oma kavatsetud visanditaolise stiili tõttu[6]. Tol ajal oli Hals ainus, kes kasutas paksu värviga[4] pintslilööke, mis seisavad lahtiselt üksteise kõrval[3]. See andis portreteeritavate ilmele väljendusrikkust, sest nii õnnestus tal inimene vabastada staatiliselt jäikusest, mille tulemusena võis vaataja oma kujutluses hetke edasi arendada[7].

Hals ei maalinud inimesi nende õiges vanuses. Naiste näod on tavaliselt heledamad, kui meeste maalitud näod. Valgus langeb alati vasakult poolt ja taust on lihtsustatud.[4]

Tema teoste kompositsiooni ülesehitus oli dünaamiline ning figuuride paigutamisel kasutas diagonaalsuunitlust, mis andis teostele liikuvuse. Koloriit koosnes kollastest, sinistest, valgetest, punastest ja violetsetest toonidest[3], kuid loomingu hilisemal perioodil muutuvad maalid salapärasemaks ja tumedamaks. Ilmub romantiline alatoon. Teosed muutuvad maaliliselt vabamaks, aga rõivaste tikandid, ehted ja relvad olid siiski detailirohked. Tellimustööd nägid välja tasakaalukamad ja rahulikumad. Kujutatud inimesed on väärikad ning liigutused ja hoiak tagasihoidlikumad, sest Hals loobus hoogsate žestide kujutamisest ning asendas selle väsimuse ja nukrusega. Sellel ajal muutusid tema eredad teosed monokroomsemaks ning helkiv hõbe asendus kuldsega[4]. Kõik see polnud seotud ainult tema isikliku eluga, vaid selles mängib suurt rolli kogu hollandi maalikunsti üldine arengusuund, mis tähendas, et oodati nüansirikkamaid ja keerukamaid teoseid[3]. Siiski, kunstnikku ja tema teoseid ei austatud tol ajal piisavalt[4], tema tehnikat hakati hindama alles 19. sajandil[3], inspireerides realiste ja impressioniste[8].

Ühtegi Halsi teoste visandit pole säilinud, mistõttu arvatakse, et kunstnik maalis kohe otse lõuendile[4].

"Lõbutsejad" (1616–1617)

muuda

"Lõbutsejad" oli tolle aja Hollandis kõige värvikam ja elavam teos, millel kujutatud inimesed ja objektid täitsid lõuendi äärest ääreni[8]. Teosel on näha kostüümides näitlejaid, kes valmistuvad suureks paastuks. Keskel seisab naise riietes poisike (sest naised ei võinud laval esineda) ning tema taga Pekelharing munade ja kuivatatud kaladega, kõrval toetub Hans Wurst, kelle peakattelt ripuvad vorstid. Esiplaanil Halsi puhul ebaharilikud vaikelu elemendid, mis kujutavad traditsioonilisi sööke. Õlimaali tagaplaanil olevad inimesed ajavad juttu ja naeravad.[9]

"Naerev kavaler" (1624)

muuda

See teos on maailma üks kõige kuulsamaid portreid, kuigi kujutatava identiteet pole teada. Vaid üleval paremal nurgas olev number viitab sellele, et mees oli 26-aastane, kui Hals teda maalis[10]. Sümboolsed motiivid pigem muigava mehe käistel viitavad sellele, et portree on tellitud kihlumise puhul. Teose teeb eriliseks ning barokseks madalast vaatepunktist maalitud mehe pilk.[11]

"Pieter van den Broecke portree" (1633)

muuda

Mehe portreed peetakse Frans Halsi stiili parimaks näiteks. Tema julge väljendusviis sobib kolooniatest toodud kauba müüja Pieter van den Broecke (25. veebruar 1585 Antwerpen – 1. detsember 1640) iseloomu esiletoomiseks, kes teosel kannab oma 17 aasta pikkuse teenistuse eest saadud kuldset ketti.[12]

Galerii

muuda
  •  
    Lõbutsejad, 1616–1617, õlimaal lõuendil, 131,4 × 99,7 cm, Metropolitani Kunstimuuseum, New York
  •  
    Tundmatu mehe portree (Naerev kavaler), 1624, õlimaal lõuendil, 83 × 67 cm, The Wallace Collection, London
  •  
    Pieter van den Broecke portree, 1633, õlimaal lõuendil, 71,2 × 61 cm, Kenwood House, London
  •  
    Püha Georgi laskuriteroodu ohvitseride bankett, 1616, õlimaal lõuendil, 175 × 324 cm, Frans Hals Museum, Haarlem
  •  
    Noormees pealuuga, u 1626–1628, õlimaal lõuendil, 92,2 × 80,8 cm, National Gallery, London
  •  
    Noor neiu (Mustlasneiu – Malle Babbe), u 1625, õlimaal tahvlil, 57,8 × 52,1 cm, Louvre, Pariis
  •  
    René Descartesi portree, u 1649, õlimaal tahvlil, 19 × 14 cm, Taani Rahvusgalerii, Kopenhaagen
  •  
    Peeckelhaeringh, u 1628–1630, õlimaal lõuendil, 75 × 61,5 cm, Museum Schloss Wilhelmshöhe, Kassel
  •  
    Cornelia Claesdr Voogti portree, 1631, õlimaal tahvlil, 126,5 × 101 cm, Frans Hals Museum, Haarlem
  •  
    Nicolaes Woutersz van der Meeri portree, 1631, õlimaal tahvlil, 128 × 100,5 cm, Frans Halsi Muuseum, Haarlem

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ NASA (11.10.2016). "Hals". Gazetteer of Planetary Nomenclature. Vaadatud 21.11.2018.
  2. ↑ Leftover Currency. "10 Dutch Guilders banknote (Frans Hals 1968)". Vaadatud 21.11.2018.
  3. ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 Aino Kartna, Mai Lumiste, Evi Pihlak (1978). Madalmaade maalikunst 15.-17. sajandini. Tallinn: Kunst.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  4. ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 4,13 4,14 Seymour Slive (1970). Frans Hals. London: Phaidon.
  5. ↑ 5,0 5,1 The National Gallery (1976). Art in Seventeenth Century Holland. London: The National Gallery. Lk 47.
  6. ↑ Christopher D. M. Atkins (2012). The Signature Style of Frans Hals: Painting, Subjectivity, and the Market in Early Modernity. Amsterdam: Amsterdam University Press. Lk 14.
  7. ↑ Rolf Toman (2008). Barokk: arhitektuur. Skulptuur. Maalikunst. Tallinn: Koolibri. Lk 434.
  8. ↑ 8,0 8,1 Walter Liedtke (august 2011). "Frans Hals (1582/83–1666)". Heilbrunn Timeline of Art History. Vaadatud 24.11.2018.
  9. ↑ The Metropolitan Museum of Art. "Merrymakers at Shrovetide". Vaadatud 25.11.2018.
  10. ↑ Jonathan Jones (05.08.2000). "The Laughing Cavalier, Franz Hals (1624)". The Guardian. Vaadatud 26.11.2018.
  11. ↑ "The Laughing Cavalier". Art UK. Vaadatud 26.11.2018.
  12. ↑ "Pieter van den Broecke". Web Gallery of Art. Vaadatud 26.11.2018.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Frans_Hals&oldid=6669773"