Challenger
|
See artikkel räägib NASA kosmosesüstikust; teiste tähenduste kohta vaata Challenger (täpsustus). |
Kosmosesüstik Challenger (tähisega OV-099, algselt STA-099) oli üks NASA kosmosesüstikutest ja oli süstikute ehitusjärjekorras teine. Challenger startis oma esimesele missioonile (STS-6) 1983. aasta aprillis.[1] Süstik jõudis enne hävimist sooritada üheksa missiooni ja on vähima arvu missioone teenindanud süstik.
Challenger oli esimene kahest süstikust, mille NASA kaotas. Süstik hävis 28. jaanuaril 1986 kui 73 sekundit pärast starti plahvatas Challengeri parempoolse tahkekütuskiirendi tihendi purunemise tõttu kosmosesüstiku välispaak.[2]
1991. aastal ehitas NASA Challengeri asenduseks kosmosesüstiku Endeavour.[3]
Ajalugu
muudaKosmosesüstik Challenger nimetati Apollo 17 kuumooduli ja HMS Challengeri järgi, mis oli aastatel 1872 kuni 1876 mereuuringuid teinud Briti korvett.[4]
Ehitus
muudaKuna kosmosesüstikuid ei plaanitud ehitada suures koguses, otsustati ehitada Struktuuri Katsetamise Artikkel 099 (Structural Test Article, STA-099), mille saaks hiljem süstikuks ümber ehitada. STA-099 ehituslepingu sai 26. juulil 1972 endale Rockwell.[5] Pärast selle valmimist kasutas seda Lockheed, mis testis seda 11 kuu vältel vibratsioonitestides, et stimuleerida starti ja maandumist.
NASA plaanis algselt kosmosesüstik Enterprise´i ehitada ümber kosmoselendudeks, aga selgus et see plaan on liiga kallis ja keeruline. Kuna STA-099 kere polnud testimistel kahjustada saanud, otsustas NASA STA-099 ehitada ümber kosmosesüstikuks Challenger. Ehitus algas meeskonnaruumi ehitusega jaanuaris 1979, sest ülejäänud keret kasutas endiselt Lockheed. Challenger valmis oktoobris 1981.[5]
Challenger oli esimene kosmosesüstik, millel oli laskumisefaasis kasutusel HUD ja mille mootorid arendasid stardil võimsust 104%.
Teenistus
muudaVarsti pärast esimest starti 1983. aasta aprillis, sai Challengerist NASA kosmosesüstikute tööloom, lennates Columbiast tunduvalt rohkem. Aastatel 1983 ja 1984 lendas Challenger 85% kosmosesüstikute missioonidest ning isegi pärast Discovery ja Atlantise lendude algust lendas Challenger kolm missiooni aastas.
Challengeriga käis kosmoses USA esimene naisastronaut Sally Ride ja esimene afroaameeriklane, hollandlane ja kanadalane.[6] Samuti sooritas süstik esimese öise stardi ja maandumise.[5] Challenger hävis 1986. aastal, kui oli startimas oma kümnendale missioonile.[7]
Challenger oli ainus süstik, millele ei paigaldatud MEDS kokpitti ja pidurduslangevarju.
Pärast katastroofi
muudaOokean uhub aeg-ajalt tänaseni kaldale Challengeri rususid. Kui mõni Challengeri jupp rannalt leitakse, siis NASA korjab selle ära ja ladustab teiste rusude juurde.
NASA tänuavaldus ja teenindatud missioonide embleemid
muuda| NASA tänuavaldus Challengerile | |||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Challengeri missioonide embleemid | |||||||
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ "Challenger: Shuttle Disaster That Changed NASA". Space.com. Vaadatud 28. juuli 2018.
- ↑ "The Space Shuttle Challenger Disaster". Space Safety Magazine. Vaadatud 28. juuli 2018.
- ↑ "The 3 Most Flown Space Shuttles of NASA's Fleet". Space.com. Vaadatud 28. juuli 2018.
- ↑ "Challenger (STA-099, OV-99)". NASA. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. detsember 2018. Vaadatud 28. juuli 2018.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 "Space Shuttle Overview: Challenger (OV-099)". NASA. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. juuni 2017. Vaadatud 28. juuli 2018.
- ↑ "Many Peoples In Space". Space Today Online. Vaadatud 28. juuli 2018.
- ↑ "NASA - STS-51L Mission Profile". NASA. Vaadatud 28. juuli 2018.