Burundi

Burundi on merepiirita riik Kesk-Aafrikas ekvaatorist veidi lõunas. Burundi piirneb Rwanda, Kongo DV ja Tansaaniaga. Riik asub lõunalaiuste 2º 30' S ja 4º 30’ S ning idapikkuste 28º 50' E ja 30º 53' 30" E vahel.

Burundi Vabariik prantsuse République du Burundi rundi Republika y'Uburundi
Burundi lipp Burundi vapp
Juhtlause	Unité, Travail, Progrès (prantsuse keeles 'ühtsus, töö, progress')
Riigihümn	Burundi bwacu
Pealinn	Gitega
Pindala	27 834 km²
Riigikeel	prantsuse ja rundi
Rahvaarv	11 530 580 (2019)
Rahvastikutihedus	414,3 in/km²
Riigikord	vabariik
President	Évariste Ndayishimiye
Peaminister	Gervais Ndirakobuca
Iseseisvus	1. juulil 1962
SKT	3,478 mld $ (2017)
SKT elaniku kohta	292 $ (2017)
Valuuta	frank (BIF)
Ajavöönd	UTC+2:00
Tippdomeen	.bi
ROK-i kood	BDI
Telefonikood	257

Asukoha tõttu ja territooriumi kuju järgi nimetatakse Burundit ka Aafrika südameks.

Riigi pindala on 27 834 km², rahvaarv 9 511 130 (juuli 2010, hinnang).

Piir ja mõõtmed

Burundi kaart

Satelliidipilt Burundist

Burundi piirneb põhjas Rwanda (290 km), kirdes ja läänes Kongo DV-ga (233 km) ning lõunas, edelas ja idas Tansaaniaga (451 km). 24 km piirist Tansaaniaga läbib Tanganjika järve.

Burundi, Kongo DV ja Rwanda piiri kolmikpunkt asetseb Tanganjika järve mediaanjoonel. Kolmikpunkti Rwanda ja Tansaaniaga määravad Mwibu ja Kagera jõe voolunõvad. Tanganjika järvest idas on piir märgitud jõgede ja piiripostidega.

Merepiir puudub, aga piir Kongo Demokraatliku Vabariigiga kulgeb suurelt osalt läbi Tanganjika järve.

Praegune Burundi ja Tansaania vaheline piir on määratud Inglise-Belgia protokolliga Tanganjika-Urundi piiri täpse kindlaksmääramise ja demarkeerimise kohta 5. augustist 1924. Selle järgi jäi Bugufi Briti mandaadi alla. Aastal 1934 lepiti kokku veeõigustes.

Burundi ja Rwanda vaheline piir kulgeb läänest itta Rusizi ja Kagera jõe vahel. Suurem osa piirist kulgeb mööda jõgesid, millest põhilised on Ruhwa jõgi (Ruwa, Luhwa), Kanyaru jõgi (Akanyaru) ja Kagera jõgi. Samuti läbib piir Cohoha ja Rweru järve. Osa piirist moodustavad jõgedevahelised sirglõigud. Pole teada, et Burundi ja Rwanda vahel oleks piiriposte. Piiri määras kindlaks Ruanda-Urundi asekindralkuberneri määrus 14. augustist 1949 nr 21/258.

Rusizi jõe määrasid oma alade piiriks Belgia ja Saksamaa 11. augustil 1910 allkirjastatud leppega. Aastal 1924 määras Belgia ja Suurbritannia vaheline protokoll Tanganjika ja Rwanda-Urundi piiri kohal, kus praegu on Burundi, Rwanda ja Tansaania piiri kolmikpunkt Mwibu ja Kagera voolunõvade liitumiskohal. Pärast Esimest maailmasõda anti Kisaka ehk Kissaga ringkond (praegu Gisaka ringkond) Rwanda kirdeosas lühikeseks ajaks Briti mandaadi alla, et saaks rajada läbi Briti alade raudtee Ugandasse. Samuti anti Bugufi piirkond Ruvuvu ja Kagera jõe vahel praegusest Burundi-Tansaania piirist läänes Tanganjika osaks.

Burundi pindala on 27 834 km² või 25 680 km² (umbes pool Eesti pindalast).

Loodus

Burundi pinnamood

Burundi asetseb Aafrika suurte järvede ja riftiorgude vööndis.

Suurem osa Burundist asub Kibara vöös.

Pinnamood

Burundi on suuremalt jaolt mägine, enamasti kiltmaa, mille kõrgus merepinnast on 1400–1900 m. Kiltmaa keskmine kõrgus on 1450 m. Läbi Burundi kulgeb Niiluse ja Kongo jõgikonna vaheline veelahe.

Burundi lääneosas on põhja–lõunasuunaline Mweri ahelik, mille keskmine kõrgus merepinnast on 2000–2500 m. Selles ahelikus on ka riigi kõrgeim tipp, mis on eri andmetel Karonja mägi (üle 2760 m , teistel andmetel 2685 m), Mweri mägi (2670 m) või Heha mägi (2670 m). Mweri ahelik on Kesk-Aafrika murrangu perifeerne osa, mis on kerkinud. Piirkonnas on rida piklikke ahelikke ja palju üle 2500 m kõrgusi massiive. Mweri ahelikust idas on rida 1500–2000 m kõrgusi kiltmaid.

Tansaania piirini idas laskuvad mäenõlvad laugjalt. Idas on Mosso nõgu, kirdes Bugesera nõgu ja Bwery piirkonna tasandik.

Lääne poole langevad nõlvad järsult. Seal on Rusizi jõe ja Tanganjika järve vahelised kitsad madalikud, mis moodustavad Burundi madalaima osa (alla 1000 m). Need tasandikud on osa Aafrika murranguvööndist (Ida-Aafrika riftivööndist). Riigi madalaim maismaaosa ja ainus madal tasandik on 780–1000 m kõrgusel paiknev Imbo tasandik kitsa ribana riigi läänepiiril. Rusizi jõgi suubub Tanganjika järve, mille pind asub umbes 770 m kõrgusel merepinnast. Ka Tanganjika järv asub alangus. Nõlvad langevad ka lõuna poole. Kiltmaa kaguserva kõrval on veel üks kõrgem piirkond, mille nõlv laskub järsult Kumoso nõkku.

Kliima

Bujumbura kliimadiagramm

Burundi asub lähisekvatoriaalses kliimavöötmes, nii et õhutemperatuur aasta jooksul peaaegu ei muutu. Troopikakuumuse teeb mõõdukamaks suur kõrgus. Aasta keskmine õhutemperatuur sõltub kõrgusest üle merepinna: Rusizi jõe äärsel tasandikul ja Tanganjika järve rannikualadel on see +23 °C (sealhulgas Bujumburas, kus see on nii jaanuari kui ka juuli keskmine temperatuur), veelahkmel +16...+17 °C.

Sademed on aasta lõikes ebaühtlaselt jaotunud. Sademete hulk erineb piirkonniti oluliselt, 500–2000 mm aastas. Aasta keskmine sademete hulk Burundis on 825 mm. Riigi kirdeosas on sademeid keskmisest veidi rohkem. Lääne mägedes sajab rohkem kui ida kiltmaal. Veelahkmel sajab aastas 1300–1600 mm, kiltmaadel umbes 1200 mm, Rusizi jõe äärsel tasandikul 750–1000 mm, Tanganjika järve ääres umbes 750 mm.

Eristub neli aastaaega: pikk kuiv aastaaeg kestab juunist augusti või septembrini, lühike vihmaperiood septembrist või oktoobrist novembrini või detsembrini, lühike kuiv aastaaeg detsembrist jaanuarini ning pikk vihmaperiood veebruarist või märtsist maini.

Veestik

Kagera vooluhulga muutumine

Läbi Tanganjika järve kulgeb osa piirist Kongo DV-ga. Burundile kuulub järve põhjaosa idapool (8% järvest). Põhjapiiril on Cohoha järv ja Rweru järv, Kirundo provintsis on ka Rwihinda järv. Mägedes on palju väikesi järvi.

Mweri ahelik on veelahe Kongo ja Niiluse jõgikonna vahel. Sealt algabki Niiluse lähtejõgi Kagera, mis saab alguse Ruvuvu ja Nyabarongo jõe ühinedes Gitega linna lähedal. Rusizi jõgi voolab Kivu järvest Tanganjika järve ning moodustab osa Burundi ja Kongo DV piirist. Suuremate jõgede seas on veel Ruhwa ja Kanyaru põhjapiiril, põhja poolt Tanganjika järve suubuv Mpanda, Niiluse lättejõeks loetav Ruvyironza, kagupiiril voolav Maragarazi ning osalt idapiiri moodustav Rumpungwe.

Burundi jõed on lühikesed ja kärestikulised ning aasta läbi veerohked. Veetase muutub aasta jooksul sõltuvalt sademete režiimist.

Soid oli enne põuda üle 120 000 hektari, üle 5% riigi piirkonnast. Orupõhjad on sageli soised. Akyanyary jõe ja selle lisajõgede ääres on suured turbarabad. Suur osa soodest on juba põlluharimiseks kuivendatud.

Taimestik

Jõehobud Rusizi jões Burundis

Varem oli Burundi ala kliima niiskem ning Burundi ala oli üleni kaetud ekvatoriaalse vihmametsaga. Praegu kasvavad looduslikud metsad peaaegu ainult mäenõlvadel ja moodustavad 2000. aasta andmetel 4% riigi territooriumist (varem 46,3%). Kaks suuremat mägimetsaala on lõunas Bururi provintsis (Bururi looduskaitseala) ja põhjas Kibira rahvuspargis. Kibira metsaala jätkub Rwandas Nyungwe metsa rahvuspargina. Tanganjika järve ääres Kigwena looduskaitsealal on veel säilinud madalama ala vihmametsa.

Küngaste nõlvadel kasvavad madalad hõrendikud. Vihmavarjusarnaselt laiuva võraga akaatsiad, lühter-piimalilled, õlipalmid, jaanikaunapuud ja astelpõõsastikud varju praktiliselt ei anna. Need "heledad metsad" (miombo) soodustavad rohttaimede kasvu, kuid kaitsevad mulda halvasti otseste päikesekiirte ja paduvihmade eest. Seetõttu laguneb huumus kiiresti ja toitaineid uhutakse mullast välja, esineb mullaerosioon. Riigi kiltmaaosa on osaliselt kaetud sekundaarse, kohati pargisavanniga.

Looduslik taimkate on idas ja kagus enamasti mosaiik Ida-Aafrika igihaljast põõsastikust ja sekundaarsest akaatsiapuudega rohumaast. Läänes on Aafrika mägikooslused; läänepoolsetel nõlvadel on üleminekuvihmamets. Imbo tasandikul on dummpalmi-akaatsiapuistud (Rusizi tasandikul) ja miombopuupuistud (Tanganjika järve kaldal).

Põlluharimise survel on looduslik taimkate (lehtmetsad ja puissavann) kiirelt kadumas. Suurem osa maast on põllu- või karjamaa. Sekundaarne, inimtekkeline savann on kohati ülekarjatatud.

Loomad

Loomastik on rikkalik: elevandid, lõvid, leopardid, jõehobud, krokodillid, pühvlid, tüügassead, laanesead, jõesead, paavianid ja antiloobid. Imetajaid on 107 liiki. Palju on madusid, sisalikke ja linde.

Jõehobud, vesiantiloobid ja arvukalt linnuliike elavad Tanganjika järve ja Rusizi jõe vahelistel märgaladel.

Endeemseid linnuliike ei ole. Peaaegu 3/4 Tanganjika järve ihtüofaunast on endeemid.

Šimpans ja hüäänkoer on eriti ohustatud liigid imetajate seas.

Burundi looduslik taimestik ja põllumaad

Loodusvarad

Burundis leidub maavaradest niklimaaki (suurel hulgal), uraani, haruldaste muldmetallide oksiide, koobaltit, vaske, vanaadiumimaaki (varud on ühed rikkalikumad maailmas) ja tinamaaki. Leidub ka kulda ja plaatinat (viimast veel ei kaevandata), samuti fosforiiti, turvast ja kaoliini. Tanganjika järve all ja Rusizi jõe orus on naftat (ei ole kasutusele võetud). Maavarad ei ole hästi kaardistatud.

Burundis on ka head põlluharimise ja karjakasvatuse ning hüdroenergia tootmise võimalused. 140 km² Burundi territooriumist on niisutatav.

Maakasutus on järgmine (2008):

• põllumaa 35,0%
• mitmeaastased kultuurid 15,2%
• mitmeaastased rohumaad 35,0%
• metsad ja põõsastik 6,8%
• muu 7,9%

Suure rahvastikutiheduse tõttu napib maad. Seetõttu on maa välja kurnatud ning on tekkinud sotsiaalsed ja poliitilised pinged, mis on muu hulgas viinud hutude ja tutside vaheliste veriste kokkupõrgeteni.

Looduskaitse

Burundis on kolm rahvusparki: Kibira, Rusizi ja Ruvubu rahvuspark.

Kuni 1980. aastateni puudusid seadused looduskaitsealade kohta. Sellest ajast saadik on moodustatud 8 uut kaitseala. Nende koguarv on nüüd 13 ja nad katavad 5% riigi territooriumist.

Säilinud troopilistest metsadest on kaitse all 18%.

Looduskaitset korraldab Maakasutus-, Turismi- ja Keskkonnaministeeriumile alluv Institut National pour L'Environnement et la Conservation de la Nature (INECN; varasema nimega Institut National pour la Conservation de la Nature (INCN)), mis juhib rahvusparke, looduskaitsealasid ja loodusmälestisi ning korraldab bioloogilise mitmekesisuse ja looduskaitse alast uurimistööd.

Keskkonna seisund

Keskkonnale avaldab tugevat survet suur ja kiiresti kasvav rahvastikutihedus.

Maa nappuse tõttu on hakatud harima järske õhukese mullakihi ja vähese viljakusega suure erosiooniohuga mäenõlvu, mis on intensiivse põlluharimise ja sagedaste tugevate vihmade tõttu erodeerunud. Tegu on ühe suurema erosiooniprobleemiga maailmas.

Põlluharimine on jõudnud ka madalatele märgaladele, kus kuivendamine ning vee saastumine mäenõlvadelt pärineva aleuriidi ja saviga hävitavad väärtuslikke ökosüsteeme. Enamikku soid haritakse oskamatult, mistõttu mõned kuivavad ära. Riik ei hoolitse märgalade säilimise eest.

Suur osa algsetest metsadest on põllumaa laienemise ja puidu varumise tõttu hävinud.

Et puitu pole enam võtta, on kütteks hakatud kasutama õlgi jm kultuurtaimede jääke. See on mulla viljakust veelgi vähendanud.

Maal on puhas vesi normaalselt kättesaadav umbes 49% elanikele.

Pärismaisest loomastikust ja taimestikust on vähe järel. Näiteks elevandid ja gorillad on Burundis välja surnud. Algne looduslik elustik on säilinud ainult Kibira ja Ruvubu rahvuspargis ja võib-olla mõnel väikesel metsakaitsealal.

Sümbolid ja tähised

Burundil on riigilipp, riigivapp ja riigihümn "Burundi bwacu".

Autode eraldusmärk on BU.

Üladomeen on .bi.

Rahvastik

Demograafilised näitajad

Rahvaarv

Burundi rahvaarvu muutumine aastatel 1950–2010 ja prognoos 2050. aastani

1. juuli 2010 seisuga oli Burundi arvestuslik rahvaarv 9 863 117, kusjuures mehi oli 49,5% ja naisi 50,5%.

Rahvaarvu prognoos 2020. aastaks on 10,318 miljonit.

Rahvaarv on olnud:

• 1950: 2,5 miljonit
• 1975: 3,7 miljonit
• 2000: 6,5 miljonit
• 2005: 7,4 miljonit
• 2007: 8 390 505 (1.6.2007; arvestuslik rahvaarv; mehi 49,6%, naisi 50,4%)

Sündimus ja suremus

Burundile on iseloomulik väga suur sündimuse üldkordaja (41,43 promilli, teistel andmetel 33,3 promilli) ja väike suremuse üldkordaja (9,87 promilli, teistel andmetel 12,9 promilli), mistõttu on ka loomuliku iibe üldkordaja väga suur (vastavalt 31,56 või 20,4 promilli). Aastatel 1995–2000 oli sündimuse üldkordaja keskmiselt 39,7 promilli ja suremuse üldkordaja keskmiselt 17,4 promilli.

Imikusuremus on suur (63,38, teistel andmetel 98,3 surma 1000 elussünni kohta).

Keskmine eluiga on väike (58,29 aastat, sealhulgas meestel 56,65 aastat ja naistel 59,98 aastat, teistel andmetel vastavalt 50,3 aastat, meestel 48,8 ja naistel 51,7 aastat). Aastal 2000 oli see meestel 44,6 ja naistel 47,3 aastat. Keskmine eluiga tõuseb. Eluiga mõjutavad malaaria, leetrid, gripp, kiiresti levinud AIDS ja teised haigused, suurest rahvastiku tihedusest ja maanappusest tingitud halvad elutingimused ning kodusõda, massimõrvad, põgenikevood ja alatoitlus.

Vanuseline struktuur

Burundi rahvastikupüramiid

Laste osakaal rahvastikus on 46,3%, täiskasvanute osakaal 51,2% ja vanurite osakaal 2,5% (teistel andmetel vastavalt 37,9%; 59,3% ja 2,8%).

Ränne

Väljaränne on märkimisväärne.

Asustus

Rahvastiku keskmine tihedus on üle 300 inimese ruutkilomeetril: Burundi on naaberriigi Rwanda kõrval üks kõige tihedamini asustatud maid Aafrikas.

Linnaelanike osakaal on vaid 10%. Suuremad linnad on Bujumbura (374 766 elanikku), Muyinga (100 624), Ruyigi (46 082), Makamba (26 549), Gitega (24 932), Rutana (24 756), Ngozi (24 367), Bururi (22 173), Muramvya (21 864), Kayanza (20 722).

Linnastumine jätkub.

Vaata ka

• Burundi linnade loend

Etniline koosseis

Umbes 85% elanikest on hutud, umbes 14% tutsid ja ülejäänutest on enamik pügmeede hulka kuuluvad batvad ehk tvaad. Tutsid on traditsiooniliselt kontrollinud sõjaväge ja valitsust. Põliselanikud on batvad; hutud ja tutsid immigreerisid 14–15. sajandil. Burundi hutude, tutside ja batvate koondnimetus on rundid.

Burundis elab ka umbes 3000 eurooplast ja 2000 lõuna-aasialast.

Võrreldes Rwandaga on Burundis etnilised rühmad rohkem segunenud.

Keeled

Ametlikud keeled on rundi ja prantsuse keel, kuigi kõneldakse ka suahiili keelt (kaubanduskeel).

Religioon

67% või 80% rahvast on kristlased, sealhulgas 62% või 65% on katoliiklased ja 5% või 14% protestandid, sealhulgas anglikaanid. 23 protsenti või 19% on põlisusundite järgijad ja 8–10% või umbes 1,6% on muslimid.

Katoliku kirikul on Burundis peapiiskop ja kolm piiskoppi.

Inimareng

Inimarengu indeks oli 2007. aastal 0,384 (see andis 169. koha maailmas).

Riik

Pierre Nkurunziza, Burundi president aastatel 2005–2020

Riigikord

Riigi ametlik nimi on Burundi Vabariik (Republika y'u Burundi), ametlik lühivorm on Burundi.

Riik iseseisvus 1. juulil 1962. Rahvuspüha on iseseisvuspäev 1. juuli.

1992. aasta 13. märtsi põhiseadus nägi ette pluralistliku süsteemi. 6. juunil 1998 hakkas kehtima üleminekupõhiseadus, mis suurendas Rahvuskogu ja nägi ette kaks asepresidenti.

Õigussüsteem põhineb Saksamaa ja Belgia tsiviilkoodeksil. Rahvusvahelise Kohtu kohustuslikku jurisdiktsiooni ei tunnustata.

Kõik täiskasvanud on valimisõiguslikud.

Burundi on presidentaalne vabariik. Riigipea ja täitevvõimu juht on president (2005–2020 Pierre Nkurunziza). President valitakse 2004/2005. aasta üleminekupõhiseaduse järgi üldistel valimistel 5 aastaks; esimese presidendi pärast üleminekuaega valis Rahvuskogu 2005. President on ka valitsusjuht ja tal on kaks asepresidenti. Üks asepresidentidest peab olema hutu, teine tutsi.

Parlament oli varem ühekojaline Rahvuskogu (Assemblée Nationale), nüüd kahekojaline. Rahvuskogus oli varem 81 kohta, kuid 1998. aasta üleminekupõhiseaduse kohaselt (1998) suurenes see 121-le. Selle valis rahvas 5 aastaks. Valimissüsteem oli võrdeline. Ülemkoda on Senat, millel on 49 kohta. Neist 34 valib etniliselt tasakaalustatud valijameestekogu 17 provintsis. Alamkoda Rahvuskogu koosneb nüüd vähemalt 100 liikmest (pärast 2005. aasta valimisi valib rahvas 5 aastaks. Valimissüsteem on võrdeline. Kummaski kojas peab olema vähemalt 30% naisi. Rahvuskogus on hutude ja tutside proportsioon 60:40; kolm kohta on ette nähtud batvatele.

President nimetab Ministrite Nõukogu. 60% ministritest peavad olema hutud ja 40% tutsid. Vähemalt 30% valitsuse liikmetest peavad olema naised.

Kõrgeim kohtuorgan on ülemkohus (Cour Suprême). Esimese astme kohtud on 17 provintsikohust ja 123 väiksemat külakohust. On ka kolm apellatsioonikohust. Peale selle on kaubanduskohus, töökohus ja halduskohus. Uue põhiseaduse järgi rajatakse vabamat kohtusüsteemi; kodusõja tagajärjel on kohtusüsteem lakanud funktsioneerimast. Seadustiku koostamisel on eeskuju võetud Saksamaalt ja Belgialt.

Põhiseadus

Alates 1966. aasta põhiseadusest on Burundi vabariik ja unitaarriik.

"Üleminekupõhiseadusteks" on nimetatud 1998. aasta, 2001. aasta ja 2004/2005. aasta põhiseadust.

Pealinn

Burundi pealinn on Gitega.

Märtsis 2007 kuulutas Burundi president välja, et riigi uueks pealinnaks kavatsetakse teha riigi suuruselt teine linn Gitega, mille asukoht riigi keskel võimaldab elanikke paremini teenindada. Uueks pealinnaks nimetati Gitega 2019. aastal, senise pealinna Bujumbura asemel.

Haldusjaotus

Burundi provintsid

Burundi koosneb 18 provintsist:

1. Bubanza provints
2. Bujumbura Mairie provints
3. Bujumbura Rurali provints
4. Bururi provints
5. Cankuzo provints
6. Cibitoke provints
7. Gitega provints
8. Karuzi provints
9. Kayanza provints
10. Kirundo provints
11. Makamba provints
12. Muramvya provints
13. Muyinga provints
14. Mwaro provints
15. Ngozi provints
16. Rumonge provints
17. Rutana provints
18. Ruyigi provints

Poliitika

Tihe asustus ja maanappus on tinginud sotsiaalseid ja poliitilisi pingeid, mis on viinud vägivaldsete kokkupõrgeteni hutude ja tutside vahel. Etnilised vastuolud on olnud riigi poliitilises elus domineerival kohal.

Riigivalitsemine on olnud väga ebastabiilne, sagedased on olnud riigipöörded ja kodusõjad.

Parteid

Mitmeparteisüsteem kehtestati 1998. Põhilised üleriiklikud parteid on:

• FRODEBU (Rinne Demokraatia Eest Burundis): põhiliselt hutude partei, mida juhib Jean Minani
• UPRONA (Rahvuslik Ühtsus- ja Progressipartei): põhiliselt tutside partei, mida juhib Luc Rukingama.

Teisi parteisid ja rühmitusi:

• PARENA (Rahvusliku Taastamise Partei; tutsid)
• ABASA (Burundi Rahvuslik Liit Päästmiseks, tutsid, liider Jean-Baptiste Bagaza)
• PRP (Rahva Lepitamise Partei, tutsid)
• CNDD/FDD (Rahvuslik Nõukogu Demokraatia Kaitseks, mis koosneb praegu kahest rühmast, hutud)
• PALIPEHUTU (Partei hutu rahva vabastamiseks, hutud)
• FROLINA/FAP (Rinne Burundi Rahvuslikuks Vabastamiseks/Rahva Relvajõud, hutud).

Märtsis 1992 legaliseeritud opositsiooniparteide seas on

• ABASA
• Burundi Sotsialistlik Partei (PSB)
• RADDES (Koondumine Demokraatia ja Majandusliku ja Sotsiaalse Arengu Eest; esimees Cyrille Sigejeje
• PARENA
• PRP

Poliitiliseks survegrupiks on ka lõdvalt organiseeritud tutsi vabatahtlikud võitlejad.

Osalemine rahvusvahelistes organisatsioonides

Burundi osaleb järgmistes rahvusvahelistes organisatsioonides:

• Aafrika Arengupank
• Aafrika Liit
• ACP (Lomé konventsioon)
• Agence de coopération culturelle et technique
• CEEAC
• CEPGL
• ECA
• G-77
• Ida- ja Lõuna-Aafrika Ühisturg
• IFAD
• IFRCS
• IMF
• Intelsat (ei ole alla kirjutanud)
• Interpol
• ITU
• Keemiarelvade Keelustamise Organisatsioon
• Maailmapank
• Maailma Terviseorganisatsioon
• Maailma Tolliorganisatsioon
• Maailma Turismiorganisatsioon
• mitteühinemisliikumine
• Rahvusvaheline Arenguassotsiatsioon
• Rahvusvaheline Punane Rist
• Rahvusvaheline Rahanduskorporatsioon
• Rahvusvaheline Tsiviillennunduse Organisatsioon
• Rahvusvaheline Tööorganisatsioon
• ROK
• UNESCO
• UNIDO
• WIPO
• WTO
• Ülemaailmne Meteoroloogiaorganisatsioon
• Ülemaailmne Postiliit
• ÜRO
• ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverents
• ÜRO Toitlus- ja Põllumajandusorganisatsioon

Burundi riigipühad

• 1. jaanuar – uusaasta
• 5. veebruar – ühtsuspäev
• 1. mai
• taevaminemispüha
• 1. juuli – iseseisvuspäev
• 15. august – Maarja uinumispüha
• 13. oktoober – Rwagasore päev
• 21. oktoober – Ndadaye päev
• 1. november – pühakutepäev
• 28. november – Vabariigi päev
• 25. detsember – jõulupüha

Riigikaitse

Burundi kaitsejõududesse kuulus 2006. aastal 35 000 inimest. Poolsõjaväeliste üksuste koosseisus on 31 000 inimest.

Majandus

Majanduse üldnäitajad

Maal etendavad olulist osa kitsed

Burundi on loodusvarade poolest vaene merepiirita riik, üks maailma kümnest vaesemast riigist.

Majanduses on ülekaalus põllumajandus, selle osa sisemajanduse kogutoodangust umbes 35% ja hõivatus on üle 90% rahvastikust. Majandus ja eksport on põllumajandusest tugevas sõltuvuses.

Sekundaarne sektor on madala arengutasemega.

Burundi sisemajanduse kogutoodang on väga väike: sisemajanduse kogutoodang ostujõupariteedi järgi on 2009. aasta andmetel 3,245 miljardit USA dollarit. Selle põhjuste seas on etniliste põhjustega kodusõjad, mille tagajärjel hukkus üle 200 000 inimese ning üle 48 000 inimese põgenes Tansaaniasse ja 140 000 elanikku kolis riigi sees.

Burundi rahvamajanduse kogutoodang inimese kohta on 105 USA dollarit (2007).

Riigis on suur korruptsioon, hariduse kättesaamatus (kahest lastest ainult üks käib koolis) ning HIV ja AIDS, mis on peaaegu igal täiskasvanul. Riigis on toidu, ravimite ja elektri nappus.

Elatist hangitakse põhiliselt traditsioonilisel viisil. Raske on toime tulla, rääkimata tulu saamisest.

Põlluharimisest, karjakasvatusest, metsandusest ja kalapüügist saadakse 33,4% sisemajanduse kogutoodangust, nende arvele tuleb umbes 90% ekspordist ning need hõivavad 93,6% tööjõust (2009). Viimastest enamik on naturaalmajanduslikud talunikud, kellest 90% on naised. Tööstuse osa SKT-s on 20,7% ja hõivatud 2,3%, teeninduse osa on 45,9% ja hõivatud 4,1% rahvastikust.

1990. aastate algul alanud kodusõda kahjustas Burundi majanduslikku arengut tunduvalt. Turvalisuse puudumise tõttu vähenesid investeeringud mäendusse ning langes tööstus- ja põllumajandustoodang. Olukorda halvendasid veelgi 1990. aastate teisel poolel kehtestatud rahvusvahelised majandussanktsioonid. Need olid suunatud peamiselt tutsidest koosneva linnaeliidi vastu, kuid koos sõjaga tõid nad kaasa suure majanduslanguse. Tekkis importkaupade nappus ja väljavedu raskenes, kuigi sanktsioonide mõju leevendas salakaubandus. Sõda naaberriigis Kongo DV-s 1990. aastate keskel tõi kaasa kaupade, sealhulgas mäendussaaduste illegaalse väljaveo sealt Burundi kaudu.

Kodusõda halvendas tunduvalt Burundi majanduslikku ja sotsiaalset olukorda. 1990. aastate keskel elas umbes 60% rahvastikust absoluutses vaesuses (enne kodusõja algust 1993 umbes 30%). Umbes 15% rahvastikust põgenes riigist; see vähendas tunduvalt toidu tootmist ning suurendas alatoitlust.

Aastatel 2004–2006 kasvas Burundi SKT igal aastal umbes 4% võrra. Poliitiline stabiilsus ja kodusõja lõpp parandasid abi saamise võimalusi, kasvas äriaktiivsus. Vaeste inimeste suur osakaal, madal haridustase ning juriidilise süsteemi ja võimu nõrkus võivad viia majandusreformide läbikukkumiseni. Burundi sõltub jätkuvalt välisabist.

Peamised eksportkaubad on kohv (valdav ekspordiartikkel) ning tee, mis annavad 90% valuutatulust. Ekspordi osakaal SKT-s on väga väike. Ekspordi maht ja tulud sõltuvad ilmastikust ja maailmaturu kohvi- ja teehindadest. Kohvikaubandust kontrollivad tutsid.

Burundi on liitunud Ida-Aafrika Ühendusega, mis võib parandada riigi kaubandussidemeid.

Burundi majandus on väga sõltuv välisabist, sealhulgas otsesest eelarvetoetusest. Peamised doonorid on Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Jaapan. Abi osutavad ka Euroopa Liit ja teised rahvusvahelised organisatsioonid. Aastal 1986 hakati Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondiga sõlmitud lepingu alusel ellu viima programmi majanduse struktuuri mitmekesistamiseks, et vähendada Burundi sõltuvust kohviekspordist.

Põllumajandus

Tanganjika järv on Burundi jaoks oluline nii kalapüügikoha kui ka veeteena

Burundi on kivine maa, kus inimesed elatuvad naturaalmajanduslikust põlluharimisest või karjakasvatusest. Umbes 90% töötajatest on tegev põllumajanduses. Põllumajandus moodustab umbes 50% rahvuslikust kogutoodangust.

Maaharimine

Peamine kaubanduslik põllukultuur ja eksportartikkel on kohvipuu (kohvioad moodustavad 90% ekspordist). Kohvi kasvatavad hutud, töötlevad ja turustavad aga tutsid. Kaubaks kasvatatakse ka teepõõsast ja puuvilla. Oma tarbeks kasvatatakse ube, maniokki, maisi, riisi, bataati, jamssi, maapähkleid, hernest ja sorgot. Kasvatatakse ka banaane, soja, aafrika õlipalmi ja suhkruroogu. Jamssi, maniokki, riisi, bataati ja ube kasvatatakse madalamatel nõlvadel. Kõrgemal kasvatatakse hirssi, nisu ja otra.

Toidu tootmine on maa nappuse ja mulla viljakuse vähenemise tõttu katastroofiliselt vähenenud.

Tähtsamad ekspordikultuurid on kohv ja tee. 1980. aastate lõpus sai oluliseks ekspordiartikliks puuvill, kuid 1990. aastate keskel selle tootmine langes järsult. Ka suhkrut jääb ekspordiks veidi üle. Suurema osa kohvist moodustab araabika. Kohvi kasvatab umbes miljon väiketalupoega. 2000. aastal moodustas kohv umbes 70% riigi ekspordituludest, tee umbes 25%. Tootmine, eriti kohvitootmine on 1990. aastate algusest tugevasti kõikunud, põhjuseks kodusõda ja maailmaturuhindade kõikumine. 1990. aastate teisel poolel kahjustasid kohvi tootmist ka majandussanktsioonid, kuigi kohvi veeti välja ka salakaubana. 1999. aastal moodustasid kohvitulud veel ainult 30 miljonit USA dollarit. Peale sõja vähendas tootmist ka põud.

Karjakasvatus

Väheviljakaid alasid kasutatakse karjamaadena, kus peetakse kodukitsi, lambaid, veiseid. Karjatamise intensiivsus on suur. Karjamaad katavad umbes kolmandiku riigi pindalast. Veiseid ja kitsi kasvatatakse liha- ja piimaloomadena. Kasvatatakse ka sigu. Tootlikkus on väike. 1990. aastate alguses olid ka nahad tähtis ekspordiartikkel. Sõda kahjustas ka karjakasvatust.

Metsandus

Metsad on maanappuse ja puiduga kütmise tõttu väheseks jäänud.

Kalandus

Tanganjika järv on kalarikas. Seal toimub palju väikekalapüüki, millel pole rahvamajanduslikku tähtsust. 1990. aastatel vähenes kalapüük sõja tõttu tunduvalt. Kala püütakse ka teistest veekogudest.

Tööstus

Tööstusettevõtteid on vähe. Peamiselt töötlevad nad puuvilla ja kohvi või toodavad tarbekaupu. Vähesel määral töödeldakse puitu.

Kohalik turg võimaldab põhiliselt ainult kohaliku tooraine töötlemist sisetarbimiseks. Tööstuse arengut pärsib kaugus sadamatest. Seda on pidurdanud ka 1990. aastate kodusõda ja majandussanktsioonid.

Koos Kongo DV-ga on rajatud hüdroelektrijaam Rusizi jõele. Burundi impordib elektrienergiat rohkem kui ekspordib.

Burundi rikkalikud maavarad on põhiliselt kasutusele võtmata. Mõnesid neist saaks kasutada põllumaa viljakuse tõstmiseks. Takistuseks on olnud muu hulgas väljaveosadamate kaugus ja vähene julgeolek. Toodetakse mingil määral kulda, volframit ja kolumbiit-tantaliiti. Suur osa väljaveetavast kullast pärineb Kongo DV-st ja Tansaaniast. Paljud kaevandamise projektid peatas 1990. aastate kodusõda.

Transport

Bujumbura rahvusvaheline lennujaam

Kaubandust takistavad halvad transpordiolud.

Raudteid ei ole. 1987. aastal esitleti plaani ühendada Burundi ja Rwanda raudteega, mis viib Mombasast (Keenia) Kampalasse (Uganda) ja Kigomasse (Tansaania); neid ei ole ellu viidud.

Maanteede võrk on tihe, kuid nad on halvad.

Põhiosa ekspordist käib läbi Bujumbura, suundudes Kigoma-Ujiji (Tansaania sadama Tanganjika järve ääres) kaudu mööda raudteed Tansaania peamisse sadamasse Dar es Salaami või Kalemie järvesadama (Kongo DV) kaudu mööda raudteed ja jõgesid Matadisse.

Suurimas linnas Bujumburas on Bujumbura rahvusvaheline lennujaam.

Väliskaubandus

Tähtsamad ekspordiartiklid on kohv, tee ja suhkur.

Burundil on suur väliskaubanduse defitsiit. Ta sõltub tähtsaimast ekspordiartiklist kohvist; 1980. aastate lõpust on tähtis tuluallikas ka tee.

Tähtsaimad eksporditurud on Suurbritannia ja Saksamaa.

Tähtsamad impordimaad on Belgia, Prantsusmaa, Sambia ja Tansaania.

Väliskaubandust pärsib meresadamate kaugus ja vajadus transiidiks kolmandate riikide kaudu. Tähtsamad väliskaubandussadamad on Dar es Salaam Tansaanias (1400 km Bujumburast) ja Mombasa Keenias (2000 km Bujumburast). Kaubad liiguvad üle järve Tansaaniasse ja vähesel määral Kongo DV-sse ning maitsi Rwanda ja Uganda kaudu Keeniasse. 1990. aastate keskel kehtestatud sanktsioonide tõttu naaberriikide poolt kasutas Burundi teisi teid, eriti Sambia kaudu Durbanisse (Lõuna-Aafrika Vabariik).

Valuuta

Valuuta rahaühik Burundi frank (valuutakood BIF). See jaguneb 100 santiimiks.

Ajalugu

Maa esmaasukad olid praegu valitseva seisukoha järgi batvate ehk tvaade esivanemad.

Hiljutise ajani valitses arvamus, et sajandeid tagasi vallutasid riigi kõigepealt hutud (4.–7. sajandil pKr), siis tutsid (14.–17. sajandil), kusjuures viimased saabusid kahe lainena praeguse Etioopia või Egiptuse alalt, ning viimastest moodustusid kaks omavahel vaenujalal olevat tutside rühma; pärast tutside saabumist kujunes ka ühine rundi keel. See seisukoht kujunes 19. sajandi lõpul. 1990. aastate algul levis seisukoht, et hutude ja tutside vahel puuduvad etnilised erinevused ning need postuleeriti alles koloniaalajal. Uuema seisukoha järgi on need kaks rühma algselt nimetatud erineva sotsiaalse staatuse järgi (tutsi tähendab 'veisterikas' ja hutu 'allutatud') ning pärast nimede saamist hakkasid need rühmad eralduma, omavahelised abielud muutusid harvaks ja nõnda kujunes erinev genofond, mis avaldub ka välimuses. On olemas ka arvamus, et hutud ja tutsud võivad küll olla eri päritolu, kuid praegune grupikuuluvus ei ole etnilise iseloomuga.

Burundi oli 16. sajandil kuningriik (Burundi kuningriik). Burundi kuningas (mwami) oli 300 tutside sugukonnast koosneva ülikkonna (gwana) eesotsas. Ülikud nõudsid põlluharijatelt ja karjakasvatajatelt andamit või maksu. Kohalikul tasandil olid ülikud kuningast üsna sõltumatud. Õigused kuningaseisusele olid ainult neljal sugukonnal: Bataga sugukonnal (kuninganimi Mutaga), Bezi sugukonnal (kuninganimi Mwezi), Bambutsa sugukonnal (kuninganimi Mwambutsa) ja Batare sugukonnal (kuninganimi Ntare). Ülikkonnast allpool olid tavalised tutsid. Ainult tutsidel oli õigus omada maad ja veiseid. Hutud, kes moodustasid alama seisuse, harisid maad. Arvukate segaabielude tõttu hutude ja tutside vahel kujunes etniline kuuluvus sajandite pikku eluhoiaku küsimuseks: karjakasvatajaid peeti tutsideks, põlluharijaid hutudeks. Mõlemad kõnelesid rundi keelt.

18. sajandil kindlustasid tutsidest kuningad oma võimu maa, tootmise ja jaotamise üle, arendades välja ubugabire süsteemi: elanikud olid kuninga kaitse all ning pidid selle eest maksma andamit ja jätma maa kuninga valdusse.

19. sajandil pidid Burundi elanikud end kaitsma Ida-Aafrika orjakaubanduse eest: Aafrika idarannikult tulnud araablastest orjakaupmehed pidasid orjajahti.

Euroopa maadeuurijad ja misjonärid külastasid seda piirkonda juba 1856. Esimesed nimeliselt teada olevad eurooplased, kes praeguse Burundi alal viibisid, olid Richard Francis Burton ja John Hanning Speke. Niiluse lätteid otsides jõudsid nad Tanganjika järveni. Neile järgnesid 1871 Henry Morton Stanley ja David Livingstone. Järgmistena tulid 1879 misjonärid valgete isade ordust; aastal 1881 süüdistati neid sõpruses orjakaupmeestega ning kohalikud tapsid nad.

Kongo konverentsil määrati Burundi ala 8. novembril 1884 Saksamaa mõjupiirkonda. Esialgu sakslased maad ei hõivanud. Aastal 1885 määrati kindlaks piir Kongoga, 1886 Briti aladega. Aastal 1892 käis austerlane Oscar Baumann maal, mis moodustas Ruanda-Urundi ala Saksa Ida-Aafrika koosseisus. Alles 1896 saabusid esimesed saksa sõdurid ja misjonärid. Rajati sõjaline jaam Usumbura (praegu Bujumbura linn).

Praeguste riigipiiridega Aafrika kaardil on näidatud Saksa Ida-Aafrika sinisega ning ülejäänud Saksamaa kolooniad halliga

Aastal 1899 sai Burundi alast osa Ruanda-Urundi protektoraadist Saksa Ida-Aafrika koosseisus; pealinnaks sai Usumbura. Saksa koloniaalvõimud valitsesid maad kohaliku kuninga ja aadlike abiga. Kuni 1906 moodustas Burundi ala sõjaväelise ringkonna, hiljem oli ta tsiviilhalduse all.

Aastal 1916 okupeerisid Ruanda-Urundi protektoraadi Esimese maailmasõja käigus Belgia väed. Versailles' rahuga anti Burundi ala 28. juunil 1919 Belgiale. Aastal 1923 andis Rahvasteliit Belgiale mandaadi Ruanda-Urundi üle, mis hõlmas tänapäeva Rwanda ja Burundi territooriumi. Belglased haldasid seda ala kaudselt, toetudes ülikkonnale, milles domineerisid tutsid. Aastal 1924 keelustas Belgia igasuguse orjanduse. Alates 1925. aastast valitseti Burundi ala Kongost.

Pärast Teist maailmasõda sai Ruanda-Urundist 13. detsembril 1946 ÜRO hooldusterritoorium Belgia halduses. 1948 lubas Belgia tekkida võistlevatel parteidel. Kohalikel valimistel võitsid 1953 hutude parteid, piirkondlikel valimistel tutside parteid. See viis tutside ja hutude võõrdumiseni, sest viimased tundsid end endiselt rõhututena. Alates septembrist 1959 loodi arvukalt parteisid, mis järgisid etnilisi või sugukonnapiire. Erandiks oli tutsi printsi Louis Rwagasore juhitud partei Liit Rahvusliku Progressi Eest (UPRONA), mille juhtkonna seas oli nii tutsisid kui ka hutusid. Teine suurem partei oli Kristlik-Demokraatlik Partei, mida toetas Belgia. Novembris 1959 puhkesid hutude ja tutside vahel suured rahutused, mille belglased alla surusid.

Kevadel 1961 sai maa autonoomse ajutise valitsuse Joseph Cimpaye juhtimisel (Joseph Cimpaye valitsus), milles osalesid paljud parteid. 26. septembril 1961 toimusid ÜRO järelevalve all esimesed parlamendivalimised; UPRONA sai selge võidu. Uueks peaministriks sai prints Louis Rwagasore. Juba 13. oktoobril 1961 mõrvas peaministri, kes oli abielus hutuga, kreeka päritolu palgamõrvar Ioannis Kageorgis. Mõrva tellimises süüdistati Kristlik-Demokraatlikku Parteisse kuulunud Batare sugukonna liikmeid; nad hukati avalikult jaanuaris 1963. UPRONA lõhenes etnilisel alusel. Uueks valitsusjuhiks sai 20. oktoobril 1961 Tare sugukonna tutsi André Muhirwa, kes jäi sellele ametikohale 1963. aastani, nii et temast sai iseseisva Burundi esimene peaminister.

6. juunil 1962 otsustas ÜRO anda iseseisvus Rwandale ja Burundile eraldi. 1. juulil 1962 iseseisvusid Rwanda Vabariik ja Burundi Kuningriik. Burundis tekkis konstitutsiooniline monarhia tutsi kuninga Mwambutsa IV juhtimisel, mis nägi ette hutude ja tutside võrdse esindatuse võimu juures.

1. juulil 1962 lõhenes valitsuspartei rivaalitsevateks rühmitusteks. Monrovia rühm koosnes mõõdukatest läänemeelsetest tutsidest ja hutudest hutu Paul Mirerekano juhtimisel, Casablanca rühm radikaalsetest tutsidest. Esialgu pääses mõjule Monrovia rühm, kust tulid peaministrid André Muhirwa ning 18. juunist 1963 Pierre Ngendandumwe. Kui kuningas Mwambutsa IV viis läbi nelja hutust ministri vabastamise, astus Ngendandumwe peaministri ametist tagasi. Ta asendati radikaalse tutsi Albin Nyamoyaga, kes moodustas 6. aprillil 1964 uue valitsuse. Nyamoya loobus oma eelkäijate läänemeelsest poliitikast ning toetus Hiina Rahvavabariigile. Tekkisid piiritülid Kongo DV-ga. Kui detsembris leiti suuremal hulgal Hiina päritolu relvi, kaotas Nyamoya kuninga usalduse. 8. jaanuaril 1965 vabastati ta ametist. Tema asemele nimetati tema eelkäija Ngendandumwe, kelle aga 15. jaanuaril mõrvas rühm radikaalseid tutsisid. Kuningas nimetas uueks peaministriks UPRONA esimehe Joseph Bamina. 10. mail 1965 toimusid esimesed parlamendivalimised pärast iseseisvuse väljakuulutamist. UPRONA saavutas 64% häältega veenva võidu. Radikaalne tutside Rahvapartei sai 30% häältest ning läks UPRONA-ga konfrontatsioonile. Hoolimata valimisvõidust sundis kuningas hutust peaministri Bamina tagasi astuma. 24. juulil kuulutas kuningas välja erakorralise seisukorra. Uueks valitsusjuhiks sai 13. oktoobril 1965 kuninga erasekretär, Bezi sugukonda kuulunud tutsi Léopold Biha. Nii radikaalsed tutsid kui ka võimust ilma jäetud hutud üritasid oktoobris 1965 riigipööret. Tutsidest koosnev armee tappis seoses sellega üle 5000 hutu, sealhulgas endise valitsusjuhi Bamina ja UPRONA endise esimehe Mirerekano. Diskrediteeritud kuningas suundus Euroopasse. Riik oli kodusõja äärel. 24. märtsil 1966 määras kuningas regendiks prints Charles Ndizeye. Tegeliku võimu pärast riigis võitlesid armee ülemjuhataja Michel Micombero ja prints Charles Ndizeye.

8. juulil 1966 kukutas kuningas Mwambutsa tema poeg prints Charles Ndizeye (Ntare V) ja põhiseaduse kehtivus peatati. 11. juulil 1966 sai Biha asemel valitsusjuhiks Michel Micombero Ntare V asus troonile 1. septembril.

Esimene Vabariik

28. novembril 1966, kui kuningas viibis välismaal, kukutas ta veretu riigipöördega peaminister kapten Michel Micombero, kes kuulutas välja vabariigi ja enda selle presidendiks. Michel Micomberost sai esimene Burundi Vabariigi president. Seda loetakse Esimese Vabariigi alguseks. Ühtlasi kaotati peaministri ametikoht. Tegelikult tekkis sõjaväeline režiim. Micombero oli Rahvusliku Revolutsiooninõukogu (kaotati 1968) eesotsas.

Mõne aastaga kõrvaldas Micombero kõik hutud juhtivatelt kohtadelt sõjaväes, politseis ja halduses. Septembris 1969 tekid viimased sõjaväkke jäänud hutudest ohvitserid riigipöördekatse. See ebaõnnestus ning detsembris 1969 hukati 23 inimest. Micombero toetus üha enam oma kodukandi tutsidele ning pahandas sellega teisi tutside sugukondi. Aastal 1971, pärast Revolutsiooni Ülemnõukogu asutamist, kõrvaldati juhtivatelt positsioonidelt viimased mõõdukad tutsid. Loodud 30-kohalisse organisse kuulus veel vaid kaks hutude esindajat ja kaks ganwa esindajat.

Kui Ntare V 30. märtsil 1972 teadmata põhjusel (oletused ulatuvad tema julgeoleku ja isikliku amnestia kinnitusest vägivaldse röövimiseni) Ugandast kodumaale naasis, ta arreteeriti. 16. aprillil algas pärast hutude massilist arreteerimist hutude mäss. 29. aprillil vabastas Micombero kogu oma valitsuse ning valitseva partei esimehe ning võttis riigi täielikult enda kontrolli alla. Bujumburas puhkesid rahutused. Micombero pooldajad mõrvasid Ntare V tema maamajas, kus ta vahi all viibis. 6. mail sai Micombero endale ustavate vägede abil mässust jagu. Kõik 450 armeesse jäänud hutut mõrvati. Armee mõrvas järgnenud kuudel 100 000 – 250 000 hutut. Samal ajal hukkus kättemaksuaktsioonide käigus 3000 – 10 000 tutsit. Kogu hutude eliit oli 1973. aasta keskpaigaks surnud või eksiilis. Sajad tuhanded burundilased põgenesid. Rahutused jätkusid 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses. Püüdes võita USA poolehoidu, süüdistas valitsus, milles domineerisid tutsid, hutudest mässajaid poolehoius kommunismile, kuid see pole usutavalt tõendatud.

Juulis 1972 taastas president peaministriga valitsuse. 15. juulist 1972 oli radikaalne tutside liider Albin Nyamoya veel kord peaminister. 11. juulil 1974 peatas Micombero põhiseaduse kehtivuse ja võttis endale täieliku võimu. Parlament saadeti laiali ning Micombero oli nii riigipea, valitsusjuht kui ka valitseva partei esimees.

Teine Vabariik

1. novembril 1976 kukutas Micombero sõjaväeline riigipööre, mida juhtisid kolonel Jean-Baptiste Bagazaja kolonel Édouard Nzambimana. Moodustati Kõrgem Revolutsiooniline Nõukogu, mis võttis valitsusvastutuse. Micombero põgenes Somaaliasse. Sellest sai alguse Teine Vabariik. Jean-Baptiste Bagazast sai uus riigipea ning Édouard Nzambimanast valitsusjuht ajavahemikuks 12. novembrist 1976 kuni 13. oktoobrini 1978, mil peaministri ametikoht jälle kaotati. Kuid vaid vähesed 1972. ja 1973. aasta veresauna süüdlased arreteeriti ja mõisteti süüdi. Kuigi Bagaza oli peamiselt tutside sõjaväelise režiimi eesotsas, ajas ta pigem vasakpoolset poliitikat (algatas maareformi ja valimisreformi) ning püüdis saavutada rahvuslikku leppimist. Pärast uue põhiseaduse vastuvõtmist ja väljakuulutamist 1981 sai Jean-Baptiste Bagaza ametlikult presidendiks. Oktoobris 1982 toimusid esimesed parlamendivalimised pärast 17-aastast vaheaega. Igas ringkonnas kandideeris kaks kandidaati valitsevast parteist UPRONA-st. 31. augustil 1984 valiti Bagaza ainsa kandidaadina riigipeaks tagasi. Pärast seda hakkas ta maha suruma usulist tegevust ja kinni pidama poliitilisi vastaseid. Aastal 1986 asutati esimene opositsioonipartei FRODEBU. Selle esimees oli Melchior Ndadaye.

Esimene Buyoya periood

Bagaza, kes võttis osa frankofoonia tippkonverentsist Kanadas, kukutati septembris 1987 sõjaväelise riigipöördega major Pierre Buyoya juhtimisel. Ta saatis opositsiooniparteid laiali, peatas põhiseaduse kehtivuse ning asutas oma Sõjaväelise Komitee Rahvuslikuks Päästmiseks (CSMN). Buyoya ohjeldas repressioone ja tegi lõpu Bagaza katoliiklusevastasele poliitikale. 1988 viisid kasvavad pinged valitsevate tutside ja enamusrahva hutude vahel vägivaldsete kokkupõrgeteni sõjaväe, hutu opositsiooni ja konservatiivsete tutside vahel. Augustis puhkesid lahingud. Tol aastal tapeti hinnanguliselt 150 000 (teisel hinnangul 20 000) inimest. Naabermaadesse, eriti Rwandasse, voolas kümneid tuhandeid põgenikke. Kumbki pool süüdistas teist sõja alustamises. Buyoya moodustas komisjoni rahutuste põhjuste uurimiseks ja demokraatlike reformide kavandamiseks. Oktoobris 1988 moodustati uus valitsus. Peaministriks määrati hutu ja esimest korda olid hutud valitsuses enamuses.

1989. aasta keskpaigaks olid peaaegu kõik hutud, kes olid 1988 põgenenud, tagasi tulnud. Aastal 1991 kiitis Buyoya heaks põhiseaduse, mis nägi ette presidendi, mitmeetnoselise valitsuse ja parlamendi. 1993. aastal valiti ootamatult presidendiks peamiselt hutudest koosneva partei FRODEBU esindaja Melchior Ndadaye. Oktoobris 1993 ta mõrvati peamiselt tutsidest koosnevate relvajõudude riigipöördekatse käigus. Riik sattus kodusõtta, milles hukkus kolme aasta jooksul üle 150 000 inimese ja mis sundis põgenema sadu tuhandeid. Riik kannatas majandusprobleemide all ning sõltus endiselt rahalisest ja tehnilisest välisabist.

FRODEBU valitsus taastas lõpuks kontrolli sündmuste üle ja valis jaanuaris 1994 presidendiks Cyprien Ntaryamira. Ent julgeolekuolukord halvenes endiselt. Aprillis 1994 hukkusid president Ntayamira ja Rwanda president Juvénal Habyarimana, kui nende lennuk alla tulistati. Sellest sai alguse Rwanda genotsiid. Burundis pärast Ntaryamira surma vägivald ja rahutused küll ägenesid, kuid üleüldisi tapatalguid ei olnud. 8. aprillil 1994 sai neljaks aastaks presidendiks Sylvestre Ntibantunganya, kuid julgeolekuolukord halvenes veelgi. Režiimi destabiliseerisid sadade tuhandete Rwanda põgenike sissevool ning hutude ja tutside relvarühmitused. Novembris 1995 kuulutasid Burundi, Rwanda, Uganda ja Zaire (praegu Kongo DV) välja Burundi rahuläbirääkimiste algatuse endise Tansaania presidendi Julius Nyerere vahendusel.

1996. aasta suvel kardeti, et Burundis kordub Rwanda genotsiid. Pinge kasvas, kui ühes põgenikelaagris Burundi keskosas mõrvati 20. juulil üle 300 tutsi naise ja lapse. Tapatalgutes süüdistati ühte hutude mässulist rühmitust. 25. juulil haaras võimu sõjavägi, kus domineerisid tutsid. Hutust president Sylvestre Ntibantunganya kukutati ning ta otsis varjupaika USA suursaatkonnas Bujumburas. Sõjaväelased saatsid parlamendi laiali, keelustasid parteid ja demonstratsioonid, seadsid sisse komandanditunni ning sulgesid Burundi piirid ja rahvusvahelise lennuvälja. Sõjavägi nimetas üleminekuvabariigi presidendiks riigipööret juhtinud tutsi majori Pierre Buyoya, kes oli olnud president 1987–1993. Riigipööre mõisteti laialdaselt hukka ning piirkonna riigid seadsid sisse majandussanktsioonid kuni põhiseadusliku valitsemise juurde naasmiseni. Buyoya nõustus 1996 parteide tegevust lubama. Hoolimata sellest ja rahvusvahelise kogukonna püüetest algatada rahuprotsessi, kodusõda sõjaväe ja hutu sisside vahel jätkus. 1993–1999 põhjustas rahvuslik konflikt Burundi hutude ja tutside vahel massilise põgenike voolu ja vähemalt veerandi miljoni inimese hukkumise. Kuigi paljud põgenikud on naasnud, on konflikti jätkumine tekitanud uusi põgenikke. Burundi väed on oma piire kindlustada püüdes tunginud Kongo DV territooriumile.

1998 kuulutas Buyoya välja üleminekupõhiseaduse ning partnerluse valitsuse ja opositsioonilise Rahvuskogu vahel. Kui rahuvahendaja Julius Nyerere oktoobris 1999 suri, nimetasid piirkonna riigijuhid Arusha rahuprotsessi rahuvahendajaks Nelson Mandela, kelle juhtimisel rahuprotsess taastus ja saavutati märgatavat edu. 2001 loodi hutude ja hutside ühisvalitsus. 2003 sai asepresident Domitien Ndayizeye vastavalt võimujagamise leppele presidendiks.

Burundi kodusõda lõppes ametlikult 2006. aastal Lõuna-Aafrika Vabariigi vahendatud relvarahuleppega viimase mässuliste rühmitusega PALIPEHUTU-FNL. Leppe alusel see rühmitus 2009. aastal desarmeeriti, demobiliseeriti ning registreeriti parteina FNL.

2015. aasta mais toimus Burundis massirahutuste järel sõjaväeline riigipöördekatse protestiks president Pierre Nkurunziza otsuse vastu kandideerida põhiseadust rikkudes ametisse ka kolmandat korda. Sel ajal oli president visiidil Tansaanias, katse kukkus mõne päevaga läbi.

Valitsus taastab infrastruktuuri ning suhteid naaberriikidega.

Burundi riigipead on loetletud Burundi riigipeade loendis.

Haridus

Kehtib kuueaastane koolikohustus (algkool). 2000. aastal käis algkoolis umbes 65% lastest ning edasi õppis umbes 10% vastavas eas lastest.

Õppetöö toimub rundi keeles, 3. klassist hakatakse õpetama prantsuse keelt ja 5. klassist kasutatakse prantsuse keelt õppekeelena.

2000. aastal oli umbes 52% elanikest kirjaoskamatud.

Burundi ainus ülikool on Burundi Ülikool Bujumburas. Üle 10% üliõpilastest õpib erakõrgkoolides.

Rahvatervis ja tervishoid

Probleemiks on malaaria, leetrid, gripp, kiiresti levinud AIDS ja teised haigused. Malaariaepideemiaid on põhjustanud metsade raie. Umbes 8% kõigist 15–49-aastastest on nakatunud HIV-sse; Burundi on üks suurema HIV ja AIDS-i levikuga riike. Sagedased on kõhulahtisushaigused, eriti düsenteeria. Mägise asendi tõttu napib joodi, mistõttu kilpnäärmehaigused on epideemilised.

Toidu ebapiisava tootmise tõttu kannatab 2/3 rahvastikust alatoitluse all (päevane toit sisaldab alla 2100 kalori energiat).

1990. aastate kodusõda halvendas tervishoiusüsteemi. 1990. aastatel tervishoid detsentraliseeriti. Kohalikel omavalitsustel osutus raskeks tervise olukorda parandada. Keskvõim korraldab elanike vaktsineerimist ja elutähtsate ravimitega varustamist kindlate programmidega, käigus on ka pereplaneerimise ja AIDS-i tõkestamise programm.

Arstiabi on kättesaadav vaid umbes 60 protsendile elanikkonnast. Umbes 10% rahvastikust elab heades sanitaartingimustes.

Tervishoiule kulutatakse umbes 4% rahvamajanduse kogutoodangust.

Ajakirjandus

Kolm korda nädalas ilmub ainus prantsuskeelne ajaleht Le Renouveau du Burundi, mis on riigi kontrolli all ja mida annab välja UPRONA. Selle trükiarv on umbes 20 000.

Riigiringhääling Radiodiffusion et Television Nationale du Burundi (varem Voix de la Révolution) edastab raadiosaateid prantsuse, inglise, rundi ja suahiili keeles. Raadiosaateid hakati tegema 1960. ja telesaateid 1985. aastal.

1996. aastal hakkas tööle Euroopa Liidu rahastatav eraraadiojaam Radio Umwizero (Raadio Lootus), mis püüab kaasa aidata rahvuslikule leppimisele.

Kultuur

Trummimängijad

Rahvaluule

Kultuur on rohkem suuline kui kirjalik. On palju rahvaluulet, mis hõlmab jutte, legende ja valme ning luulet ja laule.

Rahvatants

Burundi rahvatants on maailmakuulus.

Gitega trummid

Rahvamuusika

Oluline osa Burundi kultuuripärandist on trummimäng. Tavaline on ingoma-trummide ansambel 24 trummiga poolringis ja trummiga keskel.

Muusika on pentatooniline. Eriti tutsidel on lauludes peenemaid kõrguseristusi, mis võivad olla mõjutatud araabia muusikast.

Tähtsaim keelpill on sitritaoline inanga, mida mängitakse nii soolopillina kui ka laulu saateks. Tavalised on ka ühekeeleline viiul, likembe (mbira) ning flöödid.

Laul on enamasti ühehäälne, kuid batvadel polüfooniline ja joodeldamist sisaldav.

Toit

Üks põhitoiduaineid Burundi köögis on oad, eriti punased oad. Neid sööb enamik burundilasi vähemalt kord päevas. Viimasel ajal on põhitoiduaineks saanud ka riis. Levinud on ka banaan, bataat, maniokk, herned ja mais.

Paljud perekonnad saavad liha söömist endale lubada ainult paar korda kuus. Need, kes ise kasvatavad veiseid, lambaid ja kitsi, peavad neid staatusesümboliteks ega taha neid hea meelega tappa.

Magustoite eriti ei tehta, süüakse maapähkleid, suhkruroogu ja puuvilja.

Teatud pidustustel juuakse banaanikoduveini (urwarwa). Sorgost tehakse tehaseõlut ja koduõlut (impeke). Koduõlut joovad sõbrad ja pereliikmed ühtsuse märgiks kõrrega ühest suurest anumast.