Armeenia ajalugu
Armeenia ajalugu käsitleb Armeenia ajalooliste alade ja armeenlaste ajalugu.
Vanaaeg
muudaPikemalt artiklites Armeenia esiaeg, Armeenlaste esiaeg, Rooma-aegne Armeenia ja Armeenia (Rooma provints)
Armeenia asub Piiblis Noa laeva veeuputusejärgse ankrupaigana mainitud Ararati mäge (1. Moosese raamat 8:4) ümbritseval mägismaal. Hiljutistel arheoloogilistel väljakaevamistel on Armeeniast leitud maailma vanim nahkking[1] seelik ja veiniköök[2], mis pärinevad umbkaudu 4000. aastast eKr. See viitab varasele, kuid arenenud pronksiaegsele tsivilisatsioonile.
Suur-Armeenia aladel paiknes mitu pronksiaegset riiki, nende seas Hetiidi riik (selle kõrgajal), Mitanni (Edela-Armeenias) ja Hayasa-Azzi (1500–1200 eKr). Nairi rahvas (12.–9. sajand eKr) ja Urartu kuningriik (1000–600 eKr) saavutasid üksteise järel võimu Armeenia mägismaa üle. Igaüks mainitud rahvastest ja hõimudest osales armeenlaste etnogeneesis.[3][4][5][6] Jerevanist leitud suur kiilkirjas raidkiri tõestab, et tänapäevase Armeenia pealinna rajas 782. aasta suvel eKr kuningas Argišti I. Jerevan on maailma vanim linn, mille asutamise täpne daatum on teada. 600. aasta paiku eKr rajas Orontiidide dünastia Armeenia kuningriigi.
Suur-Armeenia
muuda
Kuningriigi õitseng saabus 95–66 eKr Tigran Suure valitsusajal, mil sellest sai piirkonna üks võimsamaid kuningriike. Pärast Seleukiidide riigi purustamist Rooma riigi poolt tekkis Suur-Armeenia. Tigran II ajal (95–55 eKr) muutus Suur-Armeenia vägevaks riigiks, mis laius Palestiinast Kaspia mereni. Pärast seda, kui Tigrani äi ja liitlane Pontose kuningas Mithridates VI sai 69 eKr Rooma väejuhilt Pompeiuselt lüüa, ei suutnud liitlasteta jäänud Tigran kahel rindel võidelda ning kaotas Rooma-Partia liidule ja jäi ilma kõigist vallutatud aladest peale päris Suur-Armeenia.
Asudes Rooma keisririigi ja Partia piirialadel oli Armeenia alad sõjatandriks kahe suurriigi sõjategevuses. 2. sajandini oli Armeenia näol tegemist Rooma riigi ja Partia riigi vahelise vaidlusaluse kuningriigiga. Rooma mõjule piirkonnas pani aluse Pompeiuse sõjakäik aastal 66/65 eKr. Seda tugevdas aastal 59 aset leidnud sõjakäik väejuht Gnaeus Domitius Corbulo juhtimisel. Selle sõjakäigu, mis oli osa Rooma-Partia sõjast, tulemuseks oli Armeenia kuninga (52–58 ja 62–88) Tiridates I troonilt tõukamine.
Tulevail sajandeil jäi Armeenia Ahhemeniidide Pärsia suurriigi mõjuareaali. Kogu ajaloo vältel nautis Armeenia kuningriik sõltumatuse aegu vaheldumisi ajutise allumisega kaasaegsete suurriikidele.
113. aastal asus Traianus sõjakäigule Partia vastu, põhjuseks oli see, et Partia soovis panna Armeenia troonile Roomale vastuvõetamatu kuninga. Traianus marssis esmalt Armeeniasse ja kõrvaldas troonilt uue kuninga, seejärel liitis ta Armeenia Rooma impeeriumiga. aastal 118 lahkusid leegionid Rooma Armeeniast ja piirkonnast sai vasallkuningriik. Ent Väike-Armeenia koos Miletene ja Cataonia piirkondadega oli Traianuse poolt üldjoontes Kapadookia provintsiga liidetud. Väike-Armeenia koosnes sellal järgmisest viiest ringkonnast (põhjast lõunasse liikudes): Orbalisene, Aetulane (ka Ætulane), Aeretice (ka Æretice), Orsene ja Orbesine.
Roomlased kaotasid Armeenia uuesti aastal 161 Partia valitsejale Vologases IV-le. Marcus Statius Priscuse juhitud Rooma vasturünnak aastal 163 seadis Armeenia troonile taas roomlaste poolt soositud kandidaadi ja Rooma mõju Armeenias jäi kestma kuni Rooma kaotusele Barbalissose lahingus aastal 253. Väike-Armeenia osa kaotus osutus roomlaste jaoks ajutiseks, sest 3. sajandi lõpus omas Rooma taas kontrolli Armeenia üle ning aitas seejärel kaasa kogu Armeenia ristiusustamisele.
Väike-Armeenia ühendati Suur-Armeenia kuningriigiga uuesti Aršakuni dünastiasse kuulunud kuninga Tiridates III valitsemise ajal aastal 287. Piirkond jäi Suur-Armeenia osaks seni, kuni aastal 337 vallutas need alad ajutiselt Sassaniidide riigi valitseja Shapur II.
Muistse Armeenia religioon oli ajalooliselt seotud uskumustega, mis Pärsias viisid zoroastrismi tekkeni. Nende keskmes oli Mihri (Avesta Mithra) kultus. Kristlus levis Armeeniasse juba 40. aastal. Kuningas Tiridates III (238–314) kuulutas kristluse 301. aastal riigiusuks[7][8], nii et Armeeniast sai maailma esimene ametlikult kristlik riik kümme aastat enne seda, kui Galerius kristluse sallituks kuulutas ning 36 aastat enne Constantineus Suure ristimist.
4. sajandi lõpul jaotati Armeenia Rooma ja Sassaniidide vahel, kes võtsid kontrolli Armeenia kuningriigi suurema osa üle ja kaotasid 5. sajandi keskpaigas Armeenia monarhia. Bütsantsi–Sassaniidide sõdade ajal jaotati Armeenia lõpuks Bütsantsi Armeeniaks ja Pärsia Armeeniaks.
Pärast Armeenia kuningriigi langemist 428. aastal liideti enamus Armeenias Sassaniidide Pärsia riigi koosseisu. Pärast Armeenia mässu 451. aastal jäi kristlikele armeenlastele nende usuvabadus ning Armeenia saavutas autonoomia.
Keskaeg
muuda
Armeenia emiraat
muudaPärast Sassaniidide aega (428–636) sai Armeeniast Umaijaadide kalifaadi Armeenia emiraat, autonoomne vürstkond Araabia suurriigi koosseisus, mis ühendas ka varem Bütsantsi alla jäänud Armeenia alad. Emiraati valitses Armeenia vürst, keda tunnustasid nii kaliif kui ka Bütsantsi keiser.
See oli osa Arminiyya administratiivsest üksusest või emiraadist, mille lõid araablased ning mis hõlmas ka osa Gruusiast ja Kaukaasia Albaaniast, keskusega Armeenias Dvini linnas. Armeenia vürstkond kestis 884. aastani, mil see saavutas taas sõltumatuse nõrgenenud kalifaadist.
Bagrationi dünastia valitsusaeg
muudaTaastekkinud Armeenia kuningriiki (u 880 – 1045) valitses Bagrationi dünastia ning see kestis 1045. aastani. 9. sajandi esimestel kümnenditel vallutas Bagrationi dünastiast Ašot I araablastelt tagasi mitmeid Lõuna-Ibeeria alasid. Saavutades mõjuvõimu Kartli üle, sai aastal 809 Ašot I Kartli eristaviks. Ašot tunnistas Bütsantsi oma süseräänina ning ühendas Tao ja Klarjeti vürstiriigid ja Šavšeti, Khikhata, Samtshe, Trialeti, Džavahhethi ning Ašotsi krahvkonnad ühtseks Tao-Klarjeti kuningriigiks. Formaalselt allus see Bütsantsile, kuid tegelikult oli tegu iseseisva riigiga, mille keskuseks oli Artanuji.
Kouropalatēs Davith Bagrationi laiendas oma valdusi, vallutades Theodossiopolise ning Armeenia provintsi Basiani. Samuti kehtestas ta protektoraadi Armeenia provintside Kharqi, Apakhuni, Malazgirti ja Ahlati üle.
Ajapikku eraldusid mitu ala Bagratiidide Armeeniast iseseisvate kuningriikidena, tunnistades siiski endised Bagratiidide kuningade ülemvõimu – näiteks Artsruni suguvõsa valitsetud Vaspurakani kuningriik, 908–1021.
1045. aastal vallutas Bagratiidide Armeenia Bütsants, kes alistas peatselt teisedki Armeenia riigid.
Seldžukid Kaukaasias
muudaBütsantsi keisrite võim jäi siiski lühikeseks, kuna juba 1071. aastal tungisid Armeeniasse seldžukid, kes Manzikerti lahingu järel rajasid Seldžuki suurriigi. Türklaste võimu alt põgenes Tarsusesse Kiliikias hulk armeenlasi. Nende eesotsas oli Roupen, kelle sugulane oli tapetud Ani kuningas Gagik II. Põgenikele andis varju Bütsantsi kuberner, ajapikku tekkis Kiliikias uus Armeenia riik. See oli ristisõdijate tugev toetaja ning nägi end kristluse kantsina Idas. Kiliikiasse asus ka Armeenia apostelliku kiriku katolikoss. Kiliikia Armeenia, olles 13. sajandil Mongolite Ilkhanaadi vasallriik, püsis 1375. aastani, mil selle alistasid Egiptuse mamelukid.
Seldžuki riik hakkas peagi kokku varisema. 12. sajandi algul kihutasid Armeenia Zakarjanide suguvõsa vürstid seldžukid Armeeniast välja ning rajasid Põhja- ja Ida-Armeenia pooleldi iseseisva vürstiriigi, mida tuntakse Zakarjani Armeenia nime all. Seda toetas Gruusia kuningriik. Zakarjanidega jagas võimu ka Orbelianide suguvõsa, eriti Sjunikhis ja Vajotsh Dzoris, Artshahhi ja Utiki aladel laius aga Hasan-Džalalianide Artshahhi kuningriik.
Varauusaeg
muuda
1230. aastail vallutasid mongolid nii Zakarjanide vürstiriigi kui ka ülejäänud Armeenia. Mongolitele järgnesid 13.–15. sajandil teised Kesk-Aasia hõimud (Kara Koyunlu, Timuriidid ja Ak Koyunlu). Pärast lakkamatuid sissetunge, mis tõid maale hävingut, Armeenia nõrgenes. 16. sajandil jagasid Armeenia omavahel Otomani impeerium ja Safaviidide Pärsia. Kui Türgi võimu all anti armeenlastele ulatuslik autonoomia ning nad elasid suhteliselt rahumeelselt oma enklaavides, siis ‘Abbās I Suur rakendas 1604. aastast oma riigi loodepiiril põletatud maa taktikat, mis viis paljude armeenlaste küüditamiseni kodumaalt.[9] Hiljem ühendas Venemaa keisririik endaga Ida-Armeenia: Vene–Pärsia sõja (1804–1813) lõpetanud Gulistani rahulepingu järel 1813. aastal seni Pärsiale kuulunud Karabahhia alad, aga Vene–Pärsia sõja (1826–1828) lõpetanud Turkmeenia lepingu alusel 1828. aastal Jerevani ja Nahhitševani khaaniriigid.[10][11].
Osmanite riigis anti armeenlastele ulatuslik autonoomia nende enklaavide piires, nad elasid suhteliselt kooskõlas riigi teiste rahvusrühmadega (sh valitsevate türklastega). Kristlastena islami riigis kohtasid armeenlased aga pidevat diskrimineerimist. Kui nad hakkasid taotlema senisest suuremaid õigusi, korraldas sultan Abdülhamit II 1894–96 vastuseks armeenlaste vastased riiklikud pogrommid. Eri allikate andmeil hukkus neis 80 000 – 300 000 inimest. Hamidi veresauna tõttu pälvis valitseja välismaal hüüdnimed "Verine sultan" ja "Punane sultan".
Osmanite riik hakkas kokku varisema, 1908. aastal kukutas sultan Abdülhamit II valitsuse noortürklaste revolutsioon. Armeenlased lootsid, et Üksmeele ja Progressi Komitee muudab ka nende teisejärgulist staatust. 1914. aastal tuldi välja Armeenia reformidega ning Armeenia küsimuste asjus seati ametisse peainspektor.[12]
Esimene maailmasõda ja Armeenia genotsiid
muuda
Kui puhkes Esimene maailmasõda, mis viis Osmanite riigi ja Venemaa vastasseisuni Kaukasuse ja Pärsia rindel, hakkas Konstantinoopoli uus valitsus jälgima armeenlasi umbusu ja kahtlusega, kuna Vene armees oli hulgaliselt Armeenia vabatahtlikke. 24. aprillil 1915 arreteerisid ja küüditasid osmanite võimud Armeenia intellektuaalid ning 29. mail 1915 vastu võetud küüditamisseaduse tulemusena hukkus veelgi enam Anatoolias elanud armeenlasi sündmustes, mis said tuntuks Armeenia genotsiidi nime all.
Kui Esimene maailmasõda oli alanud, asusid türklased peagi lahendama nn armeenia küsimust, pagendades armeenlased Väike-Aasiast. 24. aprillil 1915 arreteeriti armeenia intellektuaalid. Armeenlastest sõdurid, kes olid teeninud Türgi sõjaväes, kutsuti sõjaväkke tagasi ja lasti maha. Naised, lapsed ja vanurid pagendati Süüria kõrbesse. 1915–1917 toimunud armeenia genotsiidis hukkus 600 000 – 1 000 000 inimest. Paljud armeenlastest, kes jäid ellu tänu türklaste ja kurdide abile, põgenesid Venemaa Armeenia aladele või teistesse Lähis-Ida maadesse.
Osmanite võimude tegevuse vastu kujunes piirkonnas Armeenia vastupanuvõitlus. 1915.–1917. aasta sündmusi peavad armeenlased ja enamik Lääne ajaloolasi riiklikuks massimõrvaks ehk genotsiidiks.[13] Türgi võimude hinnangul oli arvukate armeenlaste surm aga kodusõja, epideemiate ja näljahäda tulemus, mis põhjustasid inimkaotusi mõlemal poolel. Arnold J. Toynbee uurimuse kohaselt suri Armeenia genotsiidis 1915–1916 hinnanguliselt 600 000 armeenlast.[14]
Rahvusvahelise Genotsiidiuurijate Assotsiatsiooni (International Association of Genocide Scholars) andmeil suri "enam kui miljon" inimest.[15] Armeenia ja välisarmeenlased on taotlenud üle 30 aasta toonaste sündmuste ametlikku genotsiidiks tunnistamist. Toimunut mälestatakse iga aasta 24. aprillil, Armeenia märtrite päeval ehk Armeenia genotsiidi mälestuspäeval.
Armeenia Demokraatlik Vabariik
muuda
Ehkki Vene armeel õnnestus Esimeses maailmasõjas vallutada suurem osa Osmanite Armeeniast, kaotati vallutatud alad 1917. aastal Oktoobrirevolutsiooni tõttu.[viide?] Tollal püüdsid Vene kontrolli all olev Ida-Armeenia, Gruusia ja Aserbaidžaan ühineda Tagakaukaasia Demokraatlikuks Föderatiivseks Vabariigiks. See liit püsis aga vaid 1918. aasta veebruarist maini, mil kõik kolm osapoolt otsustasid selle laiali saata. Nii kuulutas Ida-Armeenia end 28. mail iseseisvaks Armeenia Demokraatlikuks Vabariigiks (ADV).
ADV lühikest iseseisvusaega kimbutasid sõda, piiritülid ja põgenikevool Osmanite Armeeniast, kes tõi endaga kaasa haigused ja nälja. Antandi riigid, keda häirisid Türgi valitsuse teod, püüdsid aidata vastloodud Armeenia riiki abifondide ja muude meetoditega.
Sõja lõpul tahtsid võitjad Osmanite riigi tükeldada. 10. augustil 1920 liitlasriikide ja Ottomani impeeriumi vahel allakirjutatud Pariisi rahukonverentsi Sèvres'i rahulepingu kohaselt tagati Armeenia Vabariigi olemasolu ning senised Osmanite Armeenia alad lubati sellega liita. Kuna Armeenia uued piirid joonistas USA president Woodrow Wilson, nimetatakse Osmanite Armeeniat vahel ka "Wilsoni Armeeniaks". Lisaks kuulutas vaid mõni päev varem, 5. augustil 1920, Mihran Damadjan Kiliikias välja de facto armeenia valitsuse, kuulutades Kiliikia autonoomseks armeenia vabariigiks Prantsuse protektoraadi raames.[16]
Kaaluti isegi Armeenia kuulutamist mandaatterritooriumiks USA kaitse all. Türgi Rahvuslik Liikumine lükkas aga rahulepingu tagasi ning see jäigi jõustumata. Mustafa Kemal Atatürki juhitud liikumine kasutas rahulepingut ettekäändena, et kuulutada end Türgi valitsuseks, asendades İstanbulist juhitud monarhia vabariigiga, mille keskus oli Ankaras.
1920. aastal tungisid Türgi rahvuslaste väed idas Armeenia vabariiki, alustades Türgi–Armeenia sõda. Kazım Karabekiri juhtimisel vallutasid Türgi väed Armeenia alad, mille Venemaa oli annekteerinud 1877.–1878. aasta Vene-Türgi sõjas, ning okupeerisid ka Aleksandropoli linna (tänapäeva Gyumri). Konflikt lõppes Aleksandropoli rahuga 2. detsembril 1920.
Rahulepingus kohustus Armeenia desarmeerima enamiku oma kaitseväest ja loovutama rohkem kui poole oma sõjaeelsest territooriumist, sealhulgas kogu "Wilsoni Armeenia", mis anti Armeeniale Sèvres'i rahuga. Samal ajal tungis 29. novembril Armeeniasse Karavansarai (tänapäeva Ijevani) kaudu Nõukogude Liidu 11. armee Grigori Ordžonikidze juhtimisel. 4. detsembril sisenesid Nõukogude väed Jerevani ning lühiajaline Armeenia Demokraatlik Vabariik varises kokku.
Nõukogude Armeenia
muuda
Bolševistlik Venemaa annekteeris Armeenia, nagu ka Gruusia ja Aserbaidžaani. Märtsis 1922 moodustati neist kolmest Taga-Kaukaasia Sotsialistlike Nõukogude Vabariikide Föderatiivne Liit, millest detsembris sai Taga-Kaukaasia Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik (Taga-Kaukaasia SFNV). Annekteerimise tõttu asendas Aleksandropoli rahu Türgi ja Nõukogude Liidu vaheline Karsi rahuleping. Lepingu kohaselt lasi Türgi Nõukogude Liidul võtta oma kontrolli alla Adjara ja sadamalinna Bathumi, saades vastutasuks varem Venemaa Armeeniasse jäänud Karsi, Ardahani ja Iğdıri linnad.
1936. aastal jagati Taga-Kaukaasia SFNV taas kolmeks: Armeenia NSV-ks, Aserbaidžaani NSV-ks ja Gruusia NSV-ks. Nõukogude võim tõi Armeeniasse suhtelise stabiilsuse. Moskvast saabusid ravimid, toit ja muud varud ning Osmanite riigi viimaste aastate pöörise kõrval oli kommunistide võim suhteliselt rahulik. Raske oli olukord kirikus, mida riigi ateistliku ideoloogia tõttu taga kiusati. Pärast Nõukogude Liidu rajaja Vladimir Lenini surma võttis võimu üle Jossif Stalin ning armeenlaste jaoks algas uus terroriaeg.[17] Nagu juhtus paljude teiste Nõukogude Liidu rahvastega, hukati ja küüditati Stalini Suure Puhastuse käigus ka kümneid tuhandeid armeenlasi.
Armeenia pääses hävingust, mille suuremale osale Nõukogude Liidu lääneosast tõi kaasa Teine maailmasõda. Natsi-Saksamaa ei jõudnud Lõuna-Kaukaasiasse, kus nad lootsid vallutada Aserbaidžaani naftavarud. Siiski mängis Armeenia olulist rolli, aidates liitlasi tööstuse ja põllumajandusega. Mobiliseeriti ligikaudu 500 000 armeenlast 1,4 miljonist. 175 000 neist surid sõjas.[18]
Hirm vähenes, kui Stalin 1953. aastal suri ning NSV Liidu uueks juhiks sai Nikita Hruštšov. Peagi hakkas elu Nõukogude Armeenias kiiresti paranema. Stalini ajal palju kannatanud kirik elustus taas, kui 1955. aastal astus ametisse katolikoss Vazgen I.
1965. aastal toimus Jerevanis Armeenia genotsiidi 50. aastapäeva puhul massimeeleavaldus. Seetõttu rajati 1967. aastal Jerevanis Hrazdani kuristiku kohale Tsitsernakaberdi mäele Armeenia genotsiidi ohvrite memoriaal.
Kui Mihhail Gorbatšovi valitsusajal 1980. aastail algatati Nõukogude Liidus reformid (avalikustamine ja uutmine), hakkasid armeenlased nõudma paremat hoolitsust nende kodumaa keskkonna eest, vastustades Nõukogude ajal rajatud tehaste keskkonnareostust. Kasvasid ka pinged suhetes Nõukogude Aserbaidžaani ja selle autonoomse ringkonna Mägi-Karabahhiga, mille Stalin 1923. aastal Armeeniast eraldas, vaatamata armeenlaste enamusele sealses elanikkonnas. 1970. aastal elas Aserbaidžaani territooriumil umbes 484 000 armeenlast.[19] Karabahhi armeenlased nõudsid taasühinemist Nõukogude Armeeniaga. Karabahhi armeenlaste toetuseks Jerevanis toimunud rahumeelsetele meeleavaldustele vastati Aserbaidžaanis Sumgaiti linnas armeenlastevastase pogrommiga. 1988. aastal lisandus Armeenia probleemidele 7,2-magnituudine maavärin Spitakis.[20]
Gorbatšovi võimetus lahendada Armeenia probleeme sünnitas armeenlaste seas janu iseseisvuse järele. 1990. aasta mais loodi uus Armeenia kaitsevägi, mis ei allunud enam Nõukogude Punaarmeele. Kui armeenlased otsustasid tähistada Armeenia Demokraatliku Vabariigi aastapäeva, järgnesid kokkupõrked Armeenia kaitseväe ja NSV Liidu siseministeeriumile allunud sisekaitsevägede (MVD) vahel, mille üksused paiknesid Jerevanis. Vägivald viis viie armeenlase surmani raudteejaamas toimunud kokkupõrkes. Tunnistajate sõnul alustasid tulevahetust Nõukogude väed.
Tulevahetus Armeenia maakaitseväelaste ja Nõukogude üksuste vahel toimus ka Sovetašenis Jerevani lähedal, kus hukkus üle 26 inimese, enamik neist armeenlased. 1990. aasta jaanuaris toimus armeenlastevastane pogromm Bakuus, mis sundis Aserbaidžaani pealinnast põgenema pea kõik sealsed 200 000 armeenlast.[21] 17. märtsil 1991 boikoteeris Armeenia koos Baltimaade, Gruusia ja Moldovaga üleliidulist rahvahääletust, milles 78% hääletanuist soovis Nõukogude Liidu säilimist reformitud kujul.[22]
Iseseisvuse taastamine
muuda23. augustil 1990 kuulutas Armeenia välja iseseisvuse, saades esimeseks NSV Liidust iseseisvunud liiduvabariigiks väljaspool Baltimaid. Kui NSV Liit 1991. aasta laiali saadeti, pälvis Armeenia iseseisvus ka ametliku rahvusvahelise tunnustuse. Esimesi nõukogudejärgseid aastaid saatsid siiski majandusraskused, samuti Mägi-Karabahhi sõda Karabahhi armeenlaste ja Aserbaidžaani vahel. Majanduslike probleemide juured olid Karabahhi konflikti algusajas, mil Aserbaidžaani rahvarinne survestas Aserbaidžaani NSV-d kehtestama Armeenia vastu raudtee- ja lennublokaadi. See sisuliselt sandistas Armeenia majanduse, kuna 85% Armeenia väliskaubandusest käis raudtee kaudu.[23] 1993. aastal liitus Armeenia-vastase blokaadiga Türgi, toetades Aserbaidžaani.[24]
Karabahhi sõda lõppes, kui 1994. aastal jõustus Venemaa vahendatud vaherahu. Sõjas saavutasid edu Karabahhi Armeenia väed, kes vallutasid 16% Aserbaidžaani rahvusvaheliselt tunnustatud territooriumist, sealhulgas Mägi-Karabahhi enda.[25] Sestsaati peavad Armeenia ja Aserbaidžaan rahuläbirääkimisi, mida vahendab Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE). Mägi-Karabahhi staatus on tänini lahtine. Lõpliku lahenduse puudumine on kahjustanud mõlema riigi majandust ning Armeenia piirid Türgi ja Aserbaidžaaniga on jäänud suletuks. Enne Aserbaidžaani ja Armeenia vaherahu 1994. aastal tapeti umbes 30 000 inimest ning üle miljoni põgenes kodust.[26]
21. sajandi algul seisab Armeenia silmitsi raskustega. Riik on läinud täielikult üle turumajandusele ning 2009. aastal oli see majandusvabaduse seisukohalt maailmas 31. riik.[27] Suhtes Euroopa, Lähis-Ida ja SRÜ-ga on lubanud Armeenial suurendada väliskaubandust. Gaas, nafta ja muud tarvilikud toorained saabuvad kahel elutähtsal teel: Iraani ja Gruusia kaudu. Mõlema riigiga hoiab Armeenia sooje suhteid.
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ "The first leather shoe,". CNN. Vaadatud 15.11.2007.
- ↑ "National Geographic: the first wine-making facility". National Geographic. Vaadatud 15.11.2007.
- ↑ Kurkjian, Vahan (1958). History of Armenia (1964 ed.). Michigan: Armenian General Benevolent Union. Vaadatud 22.07.2009.
- ↑ Armenian Soviet Encyclopedia. Yerevan: Armenian Encyclopedia. 1987. Lk v. 12.
- ↑ Movsisyan, Artak (2000). Sacred Highland: Armenia in the spiritual conception of the Near East. Yerevan.
- ↑ Kavoukjian, Martiros (1982). The Genesis of Armenian People. Montreal.
- ↑ "The World Factbook: Armenia". CIA. Originaali arhiivikoopia seisuga 4.07.2010. Vaadatud 15.11.2007.
- ↑ Brunner, Borgna (2006). Time Almanac with Information Please 2007. New York: Time Home Entertainment. Lk 685. ISBN 978-1-933405-49-0.
- ↑ H. Nahavandi, Y. Bomati, Shah Abbas, empereur de Perse (1587–1629) (Perrin, Paris, 1998)
- ↑ "Philippe Buache: Retraite Des Dix Mille Tabula conspectum exhibens Regionum omnium quas Cyrus Junior . . . MDCCLXXX". Raremaps.com. Vaadatud 30.12.2010.
- ↑ "Armenia". Encyclopædia Britannica.
- ↑ Kirakosian, J. S. (1972). Hayastane michazkayin divanakitut'yan ew sovetakan artakin kaghakakanut'yan pastateghterum, 1828–1923 (Armenia in the documents of international diplomacy and Soviet foreign policy, 1828–1923) (Armenian). Yerevan. Lk 149–358.
{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ "Extensive bibliography by University of Michigan on the Armenian Genocide". Umd.umich.edu. Originaali arhiivikoopia seisuga 17.09.2013. Vaadatud 30.12.2010.
- ↑ "Encyclopædia Britannica: Armenian massacres (Turkish-Armenian history)". Britannica.com. 14. detsember 2009. Vaadatud 30.12.2010.
- ↑ Q&A: Armenian genocide dispute. BBC News. 10 July 2008.
- ↑ Hovannisian, Richard, and Simon Payaslian. Armenian Cilicia. Costa Mesa: Mazda Publishers, Inc., 2008. 483. Print.
- ↑ Ronald G. Suny, James Nichol, Darrell L. Slider. Armenia, Azerbaijan, and Georgia. Federal Research Division, Library of Congress. 1995. p.17 and following
- ↑ C. Mouradian, L'Armenie sovietique, pp. 278–9
- ↑ "Azerbaijan Soviet Socialist Republic". The Great Soviet Encyclopedia (1979).
- ↑ Eastern Europe, Russia and Central Asia 2004 – Page 74 by Imogen Gladman, Taylor & Francis Group
- ↑ Notes from Baku: Black January. Rufat Ahmedov. EurasiaNet Human Rights.
- ↑ "The March Referendum". Vaadatud 10.11.2008.
- ↑ Croissant, Michael P. (1998). The Armenia-Azerbaijan Conflict: Causes and Implications. London: Praeger. ISBN 978-0-275-96241-8.
- ↑ "The Ties That Divide". Global Heritage Fund. 17. juuni 2006. Originaali arhiivikoopia seisuga 5.04.2008. Vaadatud 22.07.2009.
- ↑ De Waal, Thomas (2004). Black Garden: Armenia And Azerbaijan Through Peace and War. New York: New York University Press. Lk 240. ISBN 978-0-8147-1945-9.
- ↑ A Conflict That Can Be Resolved in Time: Nagorno-Karabakh. International Herald Tribune. 29 November 2003.
- ↑ "Index of Economic Freedom 2009". The Heritage Foundation. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. detsember 2018. Vaadatud 28. jaanuaril 2012.