Adramaa oli maakasutus-, maksustus- ja pindalaühik Eestis.[1]

Adramaa nime on kandnud Eesti alal sajandite jooksul veerandsada erinevat maakasutus- ja maksustusühikut[2]. Varaseimad andmed Eesti ala asustusüksuste adramaade kohta pärinevad 13. sajandi esimesest poolest Taani hindamisraamatust. Mida sel ajal adramaa all täpselt mõeldi, pole aga selge.[3] On arvatud, et adramaa märgib talu, mille põldu hariti ühe adrarakendiga.[4] On välja pakutud nii seda, et see vastas ühele normaaltalule, kui ka seda, et see oli maksustamisühikuks, mis võis, aga ei pruukinud tähistada üht majapidamist. Samamoodi pole kindlalt teada, kas tegu oli ainult maakasutusmaksu ühikuga või hinnati sellega näiteks ka merendusest ja kaubandusest saadud sissetulekuid.[3]

13. sajandi teisel poolel hakati adramaa all mõistma pinnamõõtühikut: adramaa suurust hinnati külvatud vilja pinna järgi[4]. Alates 15. sajandist on kasutatud ka ruutmõõdus adramaad ehk ruutadramaad[4].

Alates 16. sajandist kasutati kokkulepitud adramaid järgmiselt[4]:

  • põline taluadramaa – 24–36 Riia vakamaad ehk 8–12 hektarit põllumaad;
  • suuradramaa – 72–90 Riia vakamaad; mõõtühikuna kasutati Lääne-Eestis;
  • Poola ehk Plettenbergi adramaa – 120 vakamaad, mõõtühikuna kasutati peamiselt Lõuna-Eestis;
  • Saksa adramaa – 60 vakamaad.

Adramaarevisjon

muuda
  Pikemalt artiklis Adramaarevisjon

Poola Liivimaal oli esimene adramaarevisjon 1586. ja Rootsi Eestimaal 1582. aastal[4].

Liivimaa kubermangus kasutati 1688. aastal Rootsi aegse revisjoniadramaa mõõtühikuna põllumaa suurust, mis andis 60 speetsietaalrit puhastulu[4].

Venemaa keisriigis Alates 1872. aastast mõeldi adramaa all sellist maakasutust, mille pealt tuli aastas maksta 300 rubla renti[4]. Aastal 1901 asendati ka Liivimaal adramaa taalriarvestus puhaskasurublaarvestusega[4].

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Eesti nõukogude entsüklopeedia, 1. köide. Tallinn, 1985. Lk 48
  2. Adramaarevisjonid, Rahvusarhiiv
  3. 3,0 3,1 Valter Lang (1996). Muistne Rävala. Muistised, kronoloogia ja maaviljelusliku asustuse kujunemine Loode-Eestis, eriti Pirita jõe alamjooksu piirkonnas, II. Teaduste Akadeemia Kirjastus. Lk 360
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 Eesti entsüklopeedia. 12. köide: Eesti A–Ü. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 10–11.

Kirjandus

muuda